Veel veidi pilte

                                  

                  

                                       

            

                                        

                            

Detsembrikuu Missomaal

Detsembrikuu on olnud Missomaal vahelduva voolupingega ning heitliku ilmaga. Ajad on olnud siin tormised. Põnevust on pakkunud nii tormituuled kui ka tuulevaikuses toimunud üritused.

Torm lõhkus puid.
Osa kohe ilusti ka riita

Vaikus enne tormi

Selle aasta jõulukuu ilmad on siin kandis olnud väga muutlikud ja heitlikud. Oleme näinud ilusaid talveilmasid kui ka kannatanud külmade ja tugevate sügistuulte käes.

Kõige huvitavam on olnud see, et kõik tormid on alanud peale päikesepaistelist ja tuulevaikset päeva. Enne tugevaid tuuli on olnud alati täielik vaikus. Sellist totaalset vaikust pole ma vist kunagi kuulnud. Ei tuulekohinat, automüra, inimeste juttu ning linnulaulu. Mõnes mõttes mõnusalt nauditav, kuid samas ka hirmu tekitav.

Kuid kui tuuled on juba puhuma lastud, siis ei ole vaikusest enam juttugi. Tuule vuhina saatel kõigub vool, kord on pimedus ning siis jälle tuli süttib ja nii mitu korda jutti. Ühel ööl olevat Eesti Energia kliendid saanud 11 elektrikatkestuse teadet lühisõnumiga. Päevalgi on olnud tõsiseid raskusi elektriga.

Luuleõhtu Missos

12. detsembril 2013. a enne suurt tormi toimus Misso alevikus õdus luuleõhtu. Kohale olid tulnud kõige suuremad luule huvilised ja luuletajad. Pean tunnistama, et ise läksin antud kogunemisele väikese eelarvamusega. Ma ei lootnud antud luuleõhtul kuulda nii sisukaid ja huvitavaid luuletusi kui ma seda just tol tormieelsel üritusel kuulsin. Ma ei teadnud, et siin kandis elab, töötab nii tõsiseid luuletajaid, kel isegi plaanis oma luulekogu välja anda. Igatahes oli tegemist toreda ettevõtmisega, kus kuulis ka ungarikeelset luulet, mis kõlas huvitavalt kuid ka veidi naljakalt.

Jõulutrall

See aasta, tänu maale kolimisega, oleme pääsenud vastikust haigusest nimega jõuluhullus. Tänu jumalale, et veel maakohtadesse ei ole ehitatud jubedaid suuri kaubanduskeskusi, mis meelitavad su viimast raha sinna ära raiskama. Kaubanduskeskuste külastamiste asemel oleme sellel aastal hoopis metsas hulkunud ning jõulutunnet ilusast loodusest otsinud. 

Hullusest ehk kinkide osturallist oleme pääsenud kuid jõulutrallist mitte, seda tänu Misso Koolile. Esiteks tuli minul kui majandusjuhatajal muretseda kuusk ja kust sa seda kuuske siin ikka saad kui mitte metsast. Nii tuligi eelmisel esmaspäeval jalad kõhu alt välja võtta ja riigimetsa minna.  Peab tõdema, et see jõulupuu otsimine metsas ei ole just kõige lihtsam tegevus. Mingil hetkel oli mul juba lootusetuse tunne, kas tõesti ei olegi siinsetes laantes sellist kuuske, mis mulle meeldiks. Õnneks nii ei olnud, peale pikka rännakut õnnestus mul ikkagi üks kena puukene leida ja koolimajja ära tuua.

Suurem trall ja jõulumöll toimus aga eelmise nädala lõpus, kui toimusid kooli ja lasteaia jõulupeod. Minu jaoks oli tralli ja möllu tänu lastele korraldatud jõulunäidendis osalemisele. Mängisin rätsepa. Tegemist oli tagasihoidliku rolliga, kus ainult 80 tähemärgi jagu teksti.

Nii on siis meie jõulukuu möödunud. Nüüd ootame lund ja jõuluvana, et siis rahulikult pere keskel jõule mööda saata ja uut põnevat aastat vastu võtta.

ILUSAID JÕULE JA HEAD UUT AASTAT!

"Mulle ei meeldi luuletused, aga aeg-ajalt ise kirjutan neid." (K. Vardja)

Täna tormi eel, vuhiseva tuule saatel, kogunesid julgemad luuletajad õhtupimeduses Misso valla raamatukokku, et lugeda ette oma enda kirjutatud luuleridu. Ümmarguse laua taga, vahvli, küpsiste ja kohvi lõhna sees, tuli esitlusele nii eesti kui ka ungarikeelseid teoseid. Esindatud olid erinevate luule žanrite viljelejad, mis ka kogu õhtu mõnusalt huvitavaks tegi. Loodetavasti on selliseid kultuuriõhtuid veelgi tulemas ning varsti-varsti ka kahel tänasel luuletajal oma enda luulekogud välja antud. 

Peab vist isegi pliiatsi ja paberi välja otsima ning luuletama hakkama, et mitte järgmised korrad lihtsalt tagasihoidlik kuulaja olla. 

Missomaal juba igav ei hakka!!!!

Külasta ka antud linki: Misso valla ajaleht. Minu esimene artikkel ajalehes :-)

No comments

Täna sai fotokaamera ja videokaameraga Misso vallas ringi liigutud. Tulemust võite vaadata siit: Kliki ja vaata fotosid
Kaheksa paremat fotod ka siin üksteise all.

 

Tõde ja õigus Misso moodi

Pole vist ühtegi eestlast kes ei teaks A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus". Tegemist ju kultusromaaniga, mis kujutab Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini (nii on Vikipeedia Vaba entsüklopeedias kirjas). Mulle meenub antud romaaniga koheselt üks ärapanemine Andrese ja Pearu vahel. Üks krutskite jada kahe naabri vahel, kus kord Pearu peal ja Andres all ning seejärel jälle Andres peal ja Pearu all. Kooliajal oli minu jaoks selle romaani esimese raamatu lugemine juba üks suur piina ja vaev, no kohe ei istunud see lugu. 

Nüüd oma neliteist, viisteist aastat hiljem, elades Misso alevikus, olen tähelepannud, et eestlasele ikka veel meeldib oma naabriga ja naabri-naabriga vingerpussi mängida ning teda sopaga loopida. Kas tõesti ei ole meie ühiskond 19. sajandi teisest poolest edasi arenenud? 

Mis puudutab teisele eestlasele ärategemist, siis tõesti ei ole arengut toimunud. Jätkuvalt on eestlase kõige parem magustoit teine eestlane. Muutunud on ainult vahendid ja keskkond. Kõige levinumaks keskkonnaks on saanud internet ja kõige populaarsemaks ärapanemise vahendiks on kommenteerimine, mistõttu on ka paljudest "küla eitedest" saanud kommentaatorid. 

Olen täheldanud, et osa seltskond maarahvast on oma vabaaja ja tööaja veetmiseks valinud internetis surfamise, et siis leida mõni artikkel kus saaks kommentaariumis sigatseda ja teisi küla elanikke laimata (lemmik artikliteks on just need artiklid, mis kajastavad nende endi küla tegemisi). Julgemad persoonid vigurdavad lõustaraamatus (facebook), kus siis kõigi kaaskodanike silme all oma probleeme naabriga lahendatakse.

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, et miks osa inimesi nii käituvad? Miks ei ole me suutnud muutuda? Milleks on vaja teisele külakaaslasele käru keerata ja teda laimata? Miks ei suudeta oma asju viisakalt ja intelligentselt ära lahendada?

Eestit külastavad välismaalased iseloomustavad meid tihti lahkete ja sõbralike inimestena. Miks ei suuda me siis olla üksteise vastu lahked ja sõbralikud? Miks peame olema teise eestlase edu peale kadedad? Miks on meil alati vaja olla oma naabrist parem? Peavad ju enamus eestlasi omama uhkemat autot, maja, ametit jne kui seda on naabrimehel. Miks?

Arvan, et oleks aeg muutuda, tuleks unustada kadedus ja ärapanemise tahe ning keskenduda sõbralikule kooselule. On ju meie kõigi ühine soov elada rahulikku, õnnelikku ja turvalist elu. Pole ju mõtet koguaeg kakelda maailmavaadete ja eriarvamuste pärast. See ju ei vii meid kusagile. Kui me ei õpi kõik koos sõbralikult elama ja ühise eesmärgi nimel ilma vihata ja kadeduseta tegutsema, siis ei ole meie rahval ka võimalik edukamate ja õnnelikumeta euroopa riikide hulka kuuluda. Lõpetagem üksteise laimamine ja poriga loopime, tehkem selle asemel midagi kasulikku, mis muudaks meie kõigi elu päikselisemaks.

KUS NÄED VIGA LAITA, TULE PAREM AITA!

Tallinn vs Misso

Mida saab tasuta Tallinnas tallinlane, aga mida ei pakuta tasuta siin Missos?

Esimene tasuta teenus mis meenub Tallinnas, on tasuta ühistransport. Kõik Tallinna elanikud, kes on rahvastikuregistri järgi registreerunud enda elukohaks Tallinn, saavad trolli, bussi ja trammiga linnas tasuta sõita. Missos ei ole ühistransport tasuta, siin tuleb bussiga sõitmise eest maksta.

Tegelikult võiks kohalikud keskerakondlased järgmistel KOV valimistel välja tulla loosungiga "TASUTA TRANSPORT MISSOST LASNAMÄELE JA LASNAMÄELT MISSOSSE".
Miks lasnamäelt? Tallinna lennuvälja laiendamise tõttu on paljud lasnamäelased kaotamas oma peenramaa ja suvila. Samuti on slaavlased suuremad korilased kui meie eestlased. Mida tõendab tõsiasi, et iga sügis võib Tallinna lähedastes metsades näha lasnamäelasi marju ja tatikaid korjamas. Vahel on neid metsas nii palju, et nad ei mahu sinna ära. Missomaal aga on suured metsad, kust kõiki marju ja seeni ära ei jõuta korjata ning samuti on siin palju tühjasid talusid umbrohtu kasvanud põllumaaga.
Kui loodaks tasuta transport Lasnamäelt Missomaale, saaks lasnamäelased käia siin peenraid rohimas ja korilased metsas seeni ja marju korjamas. Missokad aga saaks oma kartulit, porgandit jne tooteid käia müümas praegu tühjalt seisvas Lasnamäe turul (neile kes põlluharimisega ei tegele). Kindlasti saaks lasnamäelaste siin käimisest kasu ka siinsed kohalikud ettevõtlikud ettevõtjad. Kindel kasusaaja oleks Misso aleviku kauplus. Kokkuvõtvalt saaks kasu nii lasnamäelane kui ka missomaalane. Keskerakondlased tehke ära! Mina usun, et Edgar on ainus kes selle projekti jaoks ka raha leiaks (kiriku jaoks ju leidis).

Nüüd olen kimbatuses, sest ei meenu midagi mida tallinlane saaks veel tasuta, mida missokas siin Missomaal tasuta ei saa. No ei meenu, aga eks ole mul võimalik oma postitust uuendada, kui midagi meenub.

Mida pakutakse siin Missos tasuta, kuid mida tallinlane Tallinnas ei saa tasuta?

Mina näiteks saan siis Missos täitsa tasuta iga teisipäev korvpalli mängimas käia. Tallinnas ma ei saanud. Mingi euro tuli ikkagi kulutada kui oma sõpradega kuskil saalis kossu tahtsin mängida.
Lisaks on siin jõusaal kõigile tasuta. Kuigi tasuta jõusaali ei saa igapäev ja iga kellaaeg kasutada, on võimalik kolm korda nädalas käia jõusaalis trennis. Tallinnas tuli kümne korra kaardi eest välja käia päris krõbe summa. Samuti on kõik trennid tasuta - karate, jooga, tants jne.
Koolilastelegi on ringid tasuta - spordiring, filmiring jne.

Töökohad ja palk 

Tallinnas on keskmine palk suurem kui see on Missomaal. Missos teenivad paljud miinimumpalka või sellele lähedast palka. Kuid aga ka Tallinnas on suur hulk linnakodanike miinimumpalgal või siis miinimumi lähedasel töötasul. Missos lihtsalt ei ole kõrgepalgalisi ametikohti.
Töökohad. Nii Tallinnas kui ka Missos on võimalik tööd leida, vahe on konkurentsis. Tallinnas võib ühele ametikohale soovijaid olla üks kuni mitu, siis Missos võid töö leida ilma igasuguse konkursita. Pead lihtsalt vastama soovitud oskustele.

Kulud

Tallinnas on kulud suuremad kui Missos. Missos on lasteaia kuutasu viis korda madalam kui pealinnas. Korteri üürihinnad kuskil kümme korda väiksemad. Kui omad Missos ahjuküttega elamist, siis on ka kommunaalkulud mitu korda madalamad. Samuti on võimalused tühja-tähja peale kulutada väiksemad, sest siin puuduvad suured kaubamajad, mis kutsuksid kulutama.
Toitu on võimalik osta sama hinnaga kui Tallinnas. Kui aga ei osta allahinnatud kaupa, siis on kohalikus poes müüdav kaup veidi kallim kui Tallinna poodides. Samas korraliku,suurt kartulit, porgandit jne saab kindlasti odavamalt kui pealinna Maximast.

Keskkond

Tallinn on täis paneelmaju ja autosõidu müra, kus ringi hulkuvad narkomaanid, joodikud ja taskuvargad. Missos aga on vaikus ja värske õhk, kus süstivaid narkomaane näha ei ole. Olen kohanud joodikud, kuid ei tea midagi taskuvarastest.

Oma kolme kuu kogemusest võin väita (loodetavasti võin sama ka väita aasta pärast), et elada on võimalik ka maal. Kõik oleneb millised on nõudmised heale elule ja millised on väärtustavad väärtused.

Tegemisi valimstest kuni jõuluhulluseni

Aeg möödub märkamatult, alles pääsesime valimistehullusest kui juba ootab meid jõuluhullus. Viimane kuu aega on siin Missomaal olnud jätkuvalt põnev ja tegevusrohke.

20. oktoobrist kuni novembri keskpaigani oli Misso valla rahvas ootusärevuses. Tõenäoliselt kuskil 78% vallarahvast sosistas poes, poe ees ja poe taga sellest, et kes küll saab järgmiseks vallavanemaks. Kui minu mälu ei peta, siis hästi hoitud saladus tuli päevavalgele 14. november. Vallavolikogu oli Misso valla uueks vallavanemaks valinud Lembit Sikk`a. Antud uudis aga andis tegevust nii mõnelegi kommentaatorile Võrumaa Teatajas kui ka lõustaraamatu fännile. Soppa ja tatti lendas igasse ilmakaarde. Omavahel kemplesid vana võimu ja uue võimu poolehoidjad. Ausalt öelda, mulle jäigi selle spordiala  võitja selgusetuks.

Kodanikud Missomaal kes ei huvitunud poliitikast või leidsid selle kõrvalt aega tegeleda ka kõige muuga, said hakata novembris käima jooga trennis, karate trennis, lisaks ka jõusaalis. Uute aktiivsete tegevuste kõrval jätkus korvpalli mängimine ning tantsu vihtumine. Mitte sportlikele inimestele pakuti Tsiistre külakojas võimalust savi voolida ning toimus ka viltimise üritus. Tegevust jagus ja jagub kõigile.

Misso Kooliski toimus huvitavaid üritusi ja tegevusi. Misso rahvamajas toimus isadepäeva kontsert, kus esinesid tublid õpilased. Lauldi ja mängiti pilli. Kohal oli ka üllatusbänd - Misso enda bänd, eesotsas endise vallavanemaga. 

Toimus üritus hõimupäevad koolisööklas. Misso Kooli õpilased tegid ungari toitu. Valmistasid meie kooli ungarlasest huvijuhi eestvedamisel suppi. Supp keedeti õues, väga huvitavas ja looduslikult ilusas kohas. 

Oli väga vahva ettevõtmine, lisaks oli ka supp väga maitsev ja toitev. Selliseid toitvaid üritusi võiks rohkem olla! :-)

Kindlasti kahvatuvad kõik eelnevad tegemised antud õpilase silmis, kes sai sellel nädalal tänu ühele europrojektile  koos Misso Kooli õpetajaga külastada Strasbourgi ja sealseid Europarlamendi ruume.

Nagu lugeda võite, siis tegevust siin kandis jagub. Vahel tundub, et tegevust on isegi liialt palju. 

Meie oleme siin olnud nüüd kolm kuud. Meil läheb hästi. Meie perekonda võite näha 30. november kell 10.00 ETV Maahommiku saates.

TULE MAALE!

Kuidas päästa ääremaa?

Eestimaa ääremaad on rahvast tühjaks jooksmas, kõik trügivad Harjumaale või Tallinnasse, veel halvemal juhul Soome või Rootsi. Ääremaale on jäämas pensionärid ning vähesed patriotismi täis kohalikud. Paljud ilusad kodud on jäämas rääma, uhked talumajad lagunevad. Homo sapensi jalajälg on muutumas haruldaseks nähtuseks. Rahva väljarände tulemusel lagunevad koolid, poed ja rahvamajad. Buss ei julge juba ammu antud piirkonda sõita. Surevad viimased pensionärid ja lahkuvad viimased kohalikud. Ilus Eestimaa piirkond on kõigi jaoks unustuste hõlma vajumas. 

Kuidas peatada ääremaade väljasuremine? Kas piisab kohalike aktiivsusest ja pealehakkamisest või peaks antud päästeoperatsiooni sekkuma ka riik? 

Kindlasti vajavad antud piirkonnad väga kannatlikke, aktiivseid, selgelt ja kainelt mõtlevaid inimesi. Inimesi, kes on valmis tegema tööd ja saavad aru, et miski siin maailmas ei tule kergelt kätte. Samuti peaks kohalikud unustama eestlasliku kadeduse ja ärapanemise ning rohkem panustama kogukondlikule üheskoos tegemisele. Ühtsuses peitub jõud ja edu. 

Kuid arvan, et ääremaade edukaks päästmiseks ei piisa vaid aktiivsetest aktivistidest. Neile peab abiks olema ka kohalik omavalitsus ja riik. Esmapilgul tundub kummaline, kui kirjutan, et kohalik omavalitsus peaks rohkem panustama. Milline organ siis veel peaks kõige rohkem kohaliku elu pärast muretsema kui mitte ääremaa vallavalitsus. Samas aga tuleb tunnistada, et paljudel vallavolikogudel kulub enamus energiast poliitilisele kemplemisele. Toimub pidev ärapanemine ning võimuvõitlus. Selline jama aga ei vii kunagi valla elu positiivses suunas edasi. Pigem on kahjulik ja aktiivseid inimesi eemale peletav.

Milline peaks olema riigi roll? Esiteks peaks riik suutma läbi viia haldusreformi, et kaoks elujõuetud omavalitsused ja tekiks tugevamad ja elujõulisemad vallad. Peatada tuleks tulumaksumäära langetamine, pigem mõelda antud määra ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmisele. Tulemuseks peaks olema madalapalgaliste (ääremaa elanike) sissetuleku suurenemine ning ostujõu kasv. Samuti võiks riik veelgi tõhusamalt läbi Kredexi toetada ääremaale kolinud perede kodu soetamist või rajamist. Riik peaks oma poliitikaga näitama, et ka ääremaa ja seal elavad inimesed on riigile olulised.

Ääremaal peaks koostöö toimima igal erineval tasandil. Elanikud peaks õppima toimima olulistes asjades kui üks kõigi ja kõik ühe eest ning kohaliku omavalitsuse volikogud peaksid muutuma kohalikust poksiringist kohaks kus kõik koos tehakse asjalikke ja edasiviivaid otsuseid. Ainult nii on võimalik positiivseteks muutusteks. Ärme lase ääremaadel unustuste hõlma vajuda!

TÕIME ERIKA SALUMÄE MEDALID EESTISSE TAGASI, TOOGEM NÜÜD EESTLASED EESTIMAALE. TÄITKEM TÜHJAD TALUD RÕÕMSATE LASTEROHKETE PEREDEGA!!!

Maale tulija meelespea

Reegel number üks. 

Ära koli oma uude kodusse öösel. Külarahvas ei näe mida ja kui palju asju endaga kaasa võtsid. Hakkavad levima kuulujutud, et ei tea mida neil varjata ka oli jne. Naabrid võivad tükkida esimestel päevadel tuppa, et ikka näha ära see, mis jäi nägemata. 

Reegel number kaks 

Tereta kõiki. Ma tean, et linnainimesele võib see olla esialgu mõistetamatu ja raske, kuid kui sa ei taha, et külarahvas sind uhkeks peab, siis parem ütle ikka kõigile tere. 

Reegel number kolm 

Suhtle külarahvaga ning kui vajad abi, siis küsi julgelt abi oma küla inimestelt. Külarahval meeldib suhelda ning külatargad on igati uhked ja õnnelikud kui saavad uusmaalast aidata. Kohalikud ei hammusta, nad on ikkagi inimesed. 

Reegel number neli 

Arvesta kohalike kommete ja traditsioonidega ning katsu ka ise neid järgida. Ära üritagi koheselt oma kombeid ja tavasid külarahvale peale suruda, see võib võrduda enesetapuga.

Reegel number viis 

Ära ärritu külajuttudest ning ära lase neil juhtida sinu elu. Külajutud on osa kohalikust elust, need on sama tähtsa rolliga nagu pood, arst ja kool külas. 

Reegel number kuus 

Arvesta, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Kui linnas see nii silma ei torganud, siis siin maal hakkab see kohe silma ja vahel kohe väga teravalt. Katsu hoida madalat profiili, siis on ka vähem kadedust ja ärapanemist. 

Reegel number seitse

Arvesta, et madala profiili hoidmine ei säästa sind alati. Liigse tagasihoidlikuse tõttu võidakse sulle ikkagi näpuga näidata ja sa ei pääse külajuttudest. Kuidas siis olla ja käituda? Kuldse kesktee peab igaüks ise leidma.

Reegel number kaheksa 

Kohaliku kibestunud ja vähem ettevõtlikuma maainimese lemmik vabaaja tegevus on käia internetis kommenteerimas. Kommenteeritakse artikleid, kus kirjutatakse kohaliku elu tegemistest. Kõik tehakse maha, miski pole hea. Samas ei taha ja ei suuda vinguja asju paremini teha kui teised. Ära lange nendega samale tasemele. Säilita oma väärukus.

Reegel number üheksa 

Ole aktiivne ja aita edendada kohalikku elu. Ole osa ühest kogukonnast. Pea meeles vanasõna:" Nii nagu sina külale, nii küla sinule." Ehk läks õigesti :-) 

Reegel number kümme 

Maal on lahe! Maal on mõnus! Maal on huvitav! Me armastame EESTIMAAD! 

TULE MAALE!

Kuidas torm üle elada?

Ilmajaam hoiatab: torm jõuab õhtuks kohale, öösel on oodata tuuleiile kuni 32 m/s.

Meil siin Missomaal tundub olevat vaikus enne tormi. Pilve tagant on isegi päike välja ilmunud. Ei tahaks kuidagi uskuda, et torm on tulemas. Karta või siis mitte?

Hirmu ei ole, kuid millegipärast sattusin Delfi vahendusel lugema Päästeameti kodulehte. Tegutsemine tormi korral. Ei ole kunagi varem selliste pealkirjadega artikleid lugenud, raadio uudisedki on vuhisenud ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Seekord aga olen süvenenud teemasse. 

Olen ju nüüd maainimene, hoopis teises rollis ja keskkonnas. Nüüd ei pea kartma tormituules hõljuvaid narkomaane ja taskuvargaid, vaid ümberringi kasvavaid puid ja elektrikatkestusi. Lisaks on ka arstiabi ja päästeamet vähem kättesaadavamad kui Tallinnas. Elektrikatkestus on siin vist üks kõige tõenäolisem tragöödia. Jooksevad siin ju õhuliinid ühest majast teise, mitte kaabel. 

Päästeameti kodulehe juurde tagasi tulles, peab tõdema, et ma pole üldsegi tormiks ettevalmistatud. Taskulamp mul on, aga puuduvad nõutud tagavarapatareid. Puudub portatiivne raadio (ei õnnestunud Keskerakonna raadiot saada), esmaabivahendid, sularaha ja küünlad. Söögi ja joogi tagavaradki pole väga kiita. 20 kg kartulit tuleb vist keldrist voodi juurde vedada, saab vähemalt seda toitu toorelt teki all värisedes näsida. Lisaks pole ma üldsegi veendunud kas minu pereliikmed oskavad tormi ajal ja peale tormi käituda.

Suure tõenäosusega on minu pere üks väheseid siin kandis, kes nii kehvalt on sügistormideks ettevalmistatud. Häbi mul olgu. Ise veel olen Misso valla kriisikomisjoni liige. See kõik aga on puhtalt linnaelu süü. Linnas ei tekkinud kordki hirmu, et võiks tulla elektrikatkestus või mõni puu 8 korruse aknast sisse vajuks. Siin maal, aga tasub tõenäoliselt asjasse tõsisemalt suhtuda.

Lähengi nüüd arvuti tagant ära poodi konserve, patareisid ja küünlaid varuma, et siis siirduda koju õppust korraldama. Pean ju olema veendunud, et iga pereliige teaks kuidas tormi ajal ja peale tormi käituda. 

MAAL IGAV JUBA EI HAKKA

Juba kaks kuud oleme elanud maal. Eluolu on siin põnev.

Kuidas meid omaks võeti

Oleme Missomaal elanud juba kaks huvitavat kuud. Elame praegu korteris, otsime alles endale õiget kodu. Meid on siin igati sõbralikult vastuvõetud, tänu sellele oleme meiegi hästi kohanenud. Inimesed on lahked, meile on toodud õunu, kartulit, porgandit, kurki. Naabrimees aitas isegi ilma meie abipalveta puid kuuri visata, tänu temale said puud enne vihma katuse alla. Vahel tunnen ennast imelikult, kuna ei ole sellise lahkusega harjunud. Tallinnas ei tahtnud oma trepikoja inimesed sulle teregi öelda, üksteise aitamisest polnud mõtet unistadagi.

Kes ütles, et maal pole tööd?

Missomaale jõudes oli meil abikaasaga kindlad töökohad olemas. Abikaasal oli isegi kahe koha vahel valida. Kuid kumbki meist ei tööta esialgsel ametikohal. Oleme juba endale uued kodulähedasemad töökohad leidnud.

Mina leidsin oma töökoha tänu lastele. Kui Tallinnas lähed last lasteaia nimekirja lisama, siis väga tihti uuritakse lastevanematelt, et kus töötate, kas saaksite tänu oma töökohale ka kuidagi lasteaeda aidata. Äkki saate värvi tuua, wc paberit tuua jne. Siis siin olid lood teistsugused. Lapsi lasteaeda tuues, ei küsitud abi, vaid pakuti tööd. Nii vahva. Vahva oli ka see, et samal päeval pakuti mul veel tööd ja seda enda trepikoja uksel. Ühel hetkel oli mul pakkumisi üks kuni mitu. Muidugi peab arvestama, et palk on siin väiksem kui Tallinnas, samas aga on ka kulud väiksemad. Igatahes meie nälga kannatama ei pea.

Kes ütles, et maal on igav? 

Olime siin elanud paar nädalat kui juba tajusime, et siin ei ole sugugi igav elu. Augustis toimus siin Eesti MV rallikrossi etapp, poistel oli huvitav. Said ralliautosid näha. Samal päeval kutsuti meid ka teatrisse, sinna me kahjuks ei jõudnud. Samuti on meid kutsutud erinevatele seminaridele/koolitustele, mida valla rahvale on korraldatud.  Mind on kutsutud korvpalli mängima, kahjuks olen saanud ainult korra käia mängimas ning eelmine nädal kutsuti mind rahvatantsu tantsima. Samuti on Võrumaa Noored Kotkad noorteinstruktori kõrvu jõudnud, et Missos on üks tubli kotkaste rühmapealik ning nüüd loodetakse, et hakkaksin ka siin tublisid kotkaid juhtima. Pean tunnistama, et tahaksin igal pool osaleda, aga kahjuks ei jõua.  Kuidagi ei saa väita, et elu maal on igav ja üksluine. Kui oled ikka aktiivne inimene, siis leidub ka tegevust.

Rahulolevad lapsed ja ülirõõmus koer 

Lastega on meil kurvem lugu, lapsed ei taha kodus olla. Nemad tahaks 24h ja 7 päeva nädalas ainult lasteaias olla. Viimasel ajal küll vähem, kuid varem saime abikaasaga koguaeg riielda, et miks me neile nii vara järgi tuleme, kuigi meie lapsed olid ühed viimased lahkujad. Aga lastel on siin tõesti huvitav. Siis kui veel marju oli metsa all, käisid nad lasteaiaga metsa all jalutamas, sõid marju ja õppisid loodust tundma.

Kõige õnnelikum aga on koer. Tema saab siin vabalt ringi jooksta, saab nuuskida iga puu juures. Rihma ta enam ei tunnista, see on temale juba väga ahistav.

Esialgu tundub, et maal elada polegi nii õudne

Elu on siin toredalt rahulik. Nii mõnus on hommikuti koeraga õues jalutamas käia. Õues on nii mõnusalt vaikne ja rahulik. Õhk on iga hommik puhas ja meeldivalt karge. Loodus ikka ja jälle nii maaliliselt kena.

Tööle minnes ja tulles ei ole ummikuid. Ei häiri ka tasuta ühistranspordi puudumine. Minul kulub tööle minekuks ainult minut või paar, sest kool kus töötan, asub kuskil 500 m kaugusel. Elu nagu lill.

Kuigi ööd siin on mustad, tegelikult esialgu harjumatult pimedad, sest tänavavalgustust aegajalt on, siis samas ka ei ole. Ei ole meie perel olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit, pigem on iganädal toonud midagi positiivset. Naudime täiega tähistaevast ja valget täiskuud. Meie hetkel veel ei kahetse, et oleme maale tulnud. Aga vaatame, mida toob sügis ja talv. Mis juttu me siis räägime :-)

Miks maale ja Tallinnast nii kaugele?

Meie pere on üks huvitav nähtus. Oleme käitunud peavoolule vastupidiselt, kui enamus peresid kolib Tallinnasse või Harjumaale, siis meie oleme pealinnast ära läinud ja just sinna kust enamus inimesi ära rändab.

Miks siis nii? Tagantjärele vaadates tundub, et elu soovis nii. Nii palju erinevaid sündmusi ühel ajahetkel lihtsalt tõukasid meid siia Missomaale. Pereisa töökaotus ettevõtte likvideerimise tõttu, pereema soov töökohta vahetada ning lapsed. Sellel suvel said lapsed olla pikalt Pärnus vanaema juures, kus nad said suve nautida täiel rinnal. Lapsed said vabalt hommikust õhtuni õues olla ja mängida. Tallinnas paneelmajade vahel oli nende vabadus piiratud ning emale ja isale oli ka lastega mänguväljakul käimine paras piin. Emme ja issi ei jõudnud lastega ühelt mänguväljakult teisele jooksta ning seejärel jälle õue ja kaheksanda korruse vahet trampida. Lapsed tahtsid ju juua ja siis wc-s käia. Suhteliselt ebamugav oli.

Kuna pereisa oli sunnitud tööd otsima ning vaatas laias maailmas avatud silmadega ringi, leidis ta kodulehe, mis kutsus inimesi maale elama. TULE MAALE, saad maja, toidupeenra, töö ja lasteaiakoha lapsele. Kõlab ju päris lootusandvalt. Tekkis huvi. Seda ka sellepärast, et oleme ammu unistanud majast maal. Varasemalt unistasime majast kuskil Tallinna lähedal, kaugemale nagu ei julenud ja ei osanud vaadatagi.
Natuke asja uurinud ja puurinud, sai siis kõhklevalt taotlus MTÜ Tule Maale ära saadetud. Möödusid päevad ja vist isegi nädal kui meile helistati ning kutsuti Missomaale külla, et saaksime tutvuda antud kohaga ja võimalustega.

Lõpuks siis otsustasime sõidu ette võtta. Peab tunnistama, et mitte keegi meie perest polnud varem nii kaugel kagupoolses Eestimaa punktis käinud, täiesti tundmatu maa. Sõit sai alguse Pärnust, teekonna pikkuseks kuskil 230 km. Missomaale jõudes ootas meid ees imeline loodus ning sõbralikud inimesed. Ei olnudki tegemist depresiivse Eestimaa alevikuga. Küla poe ees oli ka vaid kaks kolm vintis õlle joojat.

Ma ei tea kas see imeline järvederohke loodus või siis miski muu salapärane faktor pani i-le punkti ning minus kasvas tahe tulla Missomaale. Isegi minu abikaasa Ingrid oli nõus tulema, kuigi jah ühel kindlal tingimusel. Me tuleme maale siis kui saame endale maja!

Missomaalt Tallinnasse sõites, teekonna pikkus kuskil 296 km, sai miinuseid ja plusse ritta pandud. Sai vaagitud nii ja siis jällegi teisiti. Reisi lõpuks aga sai otsus selgeks. Kui leiame töö, siis ka Missomaale kolime.

Tervitusi maalt

Tervitused Misso alevikust!

Valimised möödas ning nüüd aeg pühenduda blogimisele. Vaatame kuidas see mul ka välja kukub, ei ole ma ju suurem asi kirjamees.

Oma blogi ei kirjuta ma selle eesmärgiga, et kõik saaks teada mida igapäevaselt teen ja toimetan, vaid asja tuum on sügavam. Soovin blogi teel inimestele näidata, et elu Tallinnast kaugel metsade ja karjamaade vahel on võimalik ning on tihti ka tunduvalt huvitavam kui linnas.

Loodan, et suudan läbi enda ja oma pere läbielamiste tõestada nii endale kui ka teistele eestlastele, et siin ääremaal on võimalik rahuldavalt ja huvitavalt elada. Elame ja näeme!