Juba kaks kuud oleme elanud maal. Eluolu on siin põnev.

Kuidas meid omaks võeti

Oleme Missomaal elanud juba kaks huvitavat kuud. Elame praegu korteris, otsime alles endale õiget kodu. Meid on siin igati sõbralikult vastuvõetud, tänu sellele oleme meiegi hästi kohanenud. Inimesed on lahked, meile on toodud õunu, kartulit, porgandit, kurki. Naabrimees aitas isegi ilma meie abipalveta puid kuuri visata, tänu temale said puud enne vihma katuse alla. Vahel tunnen ennast imelikult, kuna ei ole sellise lahkusega harjunud. Tallinnas ei tahtnud oma trepikoja inimesed sulle teregi öelda, üksteise aitamisest polnud mõtet unistadagi.

Kes ütles, et maal pole tööd?

Missomaale jõudes oli meil abikaasaga kindlad töökohad olemas. Abikaasal oli isegi kahe koha vahel valida. Kuid kumbki meist ei tööta esialgsel ametikohal. Oleme juba endale uued kodulähedasemad töökohad leidnud.

Mina leidsin oma töökoha tänu lastele. Kui Tallinnas lähed last lasteaia nimekirja lisama, siis väga tihti uuritakse lastevanematelt, et kus töötate, kas saaksite tänu oma töökohale ka kuidagi lasteaeda aidata. Äkki saate värvi tuua, wc paberit tuua jne. Siis siin olid lood teistsugused. Lapsi lasteaeda tuues, ei küsitud abi, vaid pakuti tööd. Nii vahva. Vahva oli ka see, et samal päeval pakuti mul veel tööd ja seda enda trepikoja uksel. Ühel hetkel oli mul pakkumisi üks kuni mitu. Muidugi peab arvestama, et palk on siin väiksem kui Tallinnas, samas aga on ka kulud väiksemad. Igatahes meie nälga kannatama ei pea.

Kes ütles, et maal on igav? 

Olime siin elanud paar nädalat kui juba tajusime, et siin ei ole sugugi igav elu. Augustis toimus siin Eesti MV rallikrossi etapp, poistel oli huvitav. Said ralliautosid näha. Samal päeval kutsuti meid ka teatrisse, sinna me kahjuks ei jõudnud. Samuti on meid kutsutud erinevatele seminaridele/koolitustele, mida valla rahvale on korraldatud.  Mind on kutsutud korvpalli mängima, kahjuks olen saanud ainult korra käia mängimas ning eelmine nädal kutsuti mind rahvatantsu tantsima. Samuti on Võrumaa Noored Kotkad noorteinstruktori kõrvu jõudnud, et Missos on üks tubli kotkaste rühmapealik ning nüüd loodetakse, et hakkaksin ka siin tublisid kotkaid juhtima. Pean tunnistama, et tahaksin igal pool osaleda, aga kahjuks ei jõua.  Kuidagi ei saa väita, et elu maal on igav ja üksluine. Kui oled ikka aktiivne inimene, siis leidub ka tegevust.

Rahulolevad lapsed ja ülirõõmus koer 

Lastega on meil kurvem lugu, lapsed ei taha kodus olla. Nemad tahaks 24h ja 7 päeva nädalas ainult lasteaias olla. Viimasel ajal küll vähem, kuid varem saime abikaasaga koguaeg riielda, et miks me neile nii vara järgi tuleme, kuigi meie lapsed olid ühed viimased lahkujad. Aga lastel on siin tõesti huvitav. Siis kui veel marju oli metsa all, käisid nad lasteaiaga metsa all jalutamas, sõid marju ja õppisid loodust tundma.

Kõige õnnelikum aga on koer. Tema saab siin vabalt ringi jooksta, saab nuuskida iga puu juures. Rihma ta enam ei tunnista, see on temale juba väga ahistav.

Esialgu tundub, et maal elada polegi nii õudne

Elu on siin toredalt rahulik. Nii mõnus on hommikuti koeraga õues jalutamas käia. Õues on nii mõnusalt vaikne ja rahulik. Õhk on iga hommik puhas ja meeldivalt karge. Loodus ikka ja jälle nii maaliliselt kena.

Tööle minnes ja tulles ei ole ummikuid. Ei häiri ka tasuta ühistranspordi puudumine. Minul kulub tööle minekuks ainult minut või paar, sest kool kus töötan, asub kuskil 500 m kaugusel. Elu nagu lill.

Kuigi ööd siin on mustad, tegelikult esialgu harjumatult pimedad, sest tänavavalgustust aegajalt on, siis samas ka ei ole. Ei ole meie perel olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit, pigem on iganädal toonud midagi positiivset. Naudime täiega tähistaevast ja valget täiskuud. Meie hetkel veel ei kahetse, et oleme maale tulnud. Aga vaatame, mida toob sügis ja talv. Mis juttu me siis räägime :-)