Meie pere on üks huvitav nähtus. Oleme käitunud peavoolule vastupidiselt, kui enamus peresid kolib Tallinnasse või Harjumaale, siis meie oleme pealinnast ära läinud ja just sinna kust enamus inimesi ära rändab.
Miks siis nii? Tagantjärele vaadates tundub, et elu soovis nii. Nii palju erinevaid sündmusi ühel ajahetkel lihtsalt tõukasid meid siia Missomaale. Pereisa töökaotus ettevõtte likvideerimise tõttu, pereema soov töökohta vahetada ning lapsed. Sellel suvel said lapsed olla pikalt Pärnus vanaema juures, kus nad said suve nautida täiel rinnal. Lapsed said vabalt hommikust õhtuni õues olla ja mängida. Tallinnas paneelmajade vahel oli nende vabadus piiratud ning emale ja isale oli ka lastega mänguväljakul käimine paras piin. Emme ja issi ei jõudnud lastega ühelt mänguväljakult teisele jooksta ning seejärel jälle õue ja kaheksanda korruse vahet trampida. Lapsed tahtsid ju juua ja siis wc-s käia. Suhteliselt ebamugav oli.
Kuna pereisa oli sunnitud tööd otsima ning vaatas laias maailmas avatud silmadega ringi, leidis ta kodulehe, mis kutsus inimesi maale elama. TULE MAALE, saad maja, toidupeenra, töö ja lasteaiakoha lapsele. Kõlab ju päris lootusandvalt. Tekkis huvi. Seda ka sellepärast, et oleme ammu unistanud majast maal. Varasemalt unistasime majast kuskil Tallinna lähedal, kaugemale nagu ei julenud ja ei osanud vaadatagi.
Natuke asja uurinud ja puurinud, sai siis kõhklevalt taotlus MTÜ Tule Maale ära saadetud. Möödusid päevad ja vist isegi nädal kui meile helistati ning kutsuti Missomaale külla, et saaksime tutvuda antud kohaga ja võimalustega.
Lõpuks siis otsustasime sõidu ette võtta. Peab tunnistama, et mitte keegi meie perest polnud varem nii kaugel kagupoolses Eestimaa punktis käinud, täiesti tundmatu maa. Sõit sai alguse Pärnust, teekonna pikkuseks kuskil 230 km. Missomaale jõudes ootas meid ees imeline loodus ning sõbralikud inimesed. Ei olnudki tegemist depresiivse Eestimaa alevikuga. Küla poe ees oli ka vaid kaks kolm vintis õlle joojat.
Ma ei tea kas see imeline järvederohke loodus või siis miski muu salapärane faktor pani i-le punkti ning minus kasvas tahe tulla Missomaale. Isegi minu abikaasa Ingrid oli nõus tulema, kuigi jah ühel kindlal tingimusel. Me tuleme maale siis kui saame endale maja!
Missomaalt Tallinnasse sõites, teekonna pikkus kuskil 296 km, sai miinuseid ja plusse ritta pandud. Sai vaagitud nii ja siis jällegi teisiti. Reisi lõpuks aga sai otsus selgeks. Kui leiame töö, siis ka Missomaale kolime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar