Blogi lehevaatamiste arv

pühapäev, 1. detsember 2013

Tõde ja õigus Misso moodi

Pole vist ühtegi eestlast kes ei teaks A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus". Tegemist ju kultusromaaniga, mis kujutab Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini (nii on Vikipeedia Vaba entsüklopeedias kirjas). Mulle meenub antud romaaniga koheselt üks ärapanemine Andrese ja Pearu vahel. Üks krutskite jada kahe naabri vahel, kus kord Pearu peal ja Andres all ning seejärel jälle Andres peal ja Pearu all. Kooliajal oli minu jaoks selle romaani esimese raamatu lugemine juba üks suur piina ja vaev, no kohe ei istunud see lugu. 

Nüüd oma neliteist, viisteist aastat hiljem, elades Misso alevikus, olen tähelepannud, et eestlasele ikka veel meeldib oma naabriga ja naabri-naabriga vingerpussi mängida ning teda sopaga loopida. Kas tõesti ei ole meie ühiskond 19. sajandi teisest poolest edasi arenenud? 

Mis puudutab teisele eestlasele ärategemist, siis tõesti ei ole arengut toimunud. Jätkuvalt on eestlase kõige parem magustoit teine eestlane. Muutunud on ainult vahendid ja keskkond. Kõige levinumaks keskkonnaks on saanud internet ja kõige populaarsemaks ärapanemise vahendiks on kommenteerimine, mistõttu on ka paljudest "küla eitedest" saanud kommentaatorid. 

Olen täheldanud, et osa seltskond maarahvast on oma vabaaja ja tööaja veetmiseks valinud internetis surfamise, et siis leida mõni artikkel kus saaks kommentaariumis sigatseda ja teisi küla elanikke laimata (lemmik artikliteks on just need artiklid, mis kajastavad nende endi küla tegemisi). Julgemad persoonid vigurdavad lõustaraamatus (facebook), kus siis kõigi kaaskodanike silme all oma probleeme naabriga lahendatakse.

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, et miks osa inimesi nii käituvad? Miks ei ole me suutnud muutuda? Milleks on vaja teisele külakaaslasele käru keerata ja teda laimata? Miks ei suudeta oma asju viisakalt ja intelligentselt ära lahendada?

Eestit külastavad välismaalased iseloomustavad meid tihti lahkete ja sõbralike inimestena. Miks ei suuda me siis olla üksteise vastu lahked ja sõbralikud? Miks peame olema teise eestlase edu peale kadedad? Miks on meil alati vaja olla oma naabrist parem? Peavad ju enamus eestlasi omama uhkemat autot, maja, ametit jne kui seda on naabrimehel. Miks?

Arvan, et oleks aeg muutuda, tuleks unustada kadedus ja ärapanemise tahe ning keskenduda sõbralikule kooselule. On ju meie kõigi ühine soov elada rahulikku, õnnelikku ja turvalist elu. Pole ju mõtet koguaeg kakelda maailmavaadete ja eriarvamuste pärast. See ju ei vii meid kusagile. Kui me ei õpi kõik koos sõbralikult elama ja ühise eesmärgi nimel ilma vihata ja kadeduseta tegutsema, siis ei ole meie rahval ka võimalik edukamate ja õnnelikumeta euroopa riikide hulka kuuluda. Lõpetagem üksteise laimamine ja poriga loopime, tehkem selle asemel midagi kasulikku, mis muudaks meie kõigi elu päikselisemaks.

KUS NÄED VIGA LAITA, TULE PAREM AITA!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar