Ja saabki läbi

Aasta numbriga 2014 hakkab lõppema, on olnud igati põnev ja kordaläinud aasta. Meie pere on nüüd ära näinud kõik aastaajad siin Missomaal ning rahulolu südames aina kasvab. Oleme igati rahul, et otsustasime linnast ära tulla ja just siia kaugele Kagu-Eesti nurka.

Esimene talv Missomaal (jaanuar, veebruar) 

Esimene talv maal jääb meile kindlasti meelde, ega meile armu ei antud. Ilmataat paugutas külmaga, mille tulemusel jäätus meie üürikorteris vesi ning ühel hetkel ka wc. Poleks uskunudki, et üks korter võib nii külm olla. Ahju tuli kütta kaks korda päevas ning lisaks huugas lastetoas ka puhur. Selle maja seinad vist olid küll papist tehtud, sest soe ei tahtnud kuidagi toas püsida. Kõigele sellele ebameeldivale leidsime natuke leevendust siinsest loodusest. Kuna külmaga polnud mõistlik toas külmetada, sai igapäevaselt õues järvede ääres jalutamas käidud. See andis meile sooja ja hoidis meeled erksad. 

Kevad tõi uue kodu ja armsa pisitütre (märts, aprill ja mai)

Külm jaanuari- ja veebruarikuu tõestas meile, et kui tähtis on omale leida korralik kodu, mis on soe ja igati hubane. Kui ilm oli veidi soojem ja mõistus kargest külmast ülessulanud, sai asutud uue kodu otsingutele. Meie suur soov oli leida endale väike armas majake, kahjuks aga läks seekord teisiti ja pidime leppima ikkagi korteriga. Tagantjärgi võib öelda, et igati tark tegu. Korralikku suurt maja poleks me tõenäoliselt suutnud endale lubada ning poolpidusesse majja ei riskinud elama minna. Minu pere lihtsalt ei soovinud kõike eelnevat (vesi külmub ära, toad külmad jne) uuesti läbi elada. Lisaks oli meie perre sündimas laps. Imikuga oleks ikka jube jama elada ilma veeta jahedas majas. Korter sai uhke ja hää. Kohalikud ütlesid, et kolisin siinsest vanalinnast Misso Mustamäele :-). 

Kui uus kodu oli soetatud ning ennast mõnusalt sisse seatud, tuli meile külla Kanal 2. Reporter tegi meist ühe vahva ja huvitava loo. Siin Missos käis neid kaameramehi mingi aeg ikka üsna sageli. Maaletulijaid taheti näha ja näidata. Kõiki huvitas, et mis inimesed need on, kes vabatahtlikult linnast nii kaugele maale ära tulevad. Aga tundub, et olime samasugused homo sapiensid nagu kõik teised, sest enam pole ammu ühtegi kaamerat siin kandis näha olnud. 

Maikuu algas minul ja minu abikaasal Pärnu haigla sünnitusosakonnas. 1. mai varahommikul nägi ilmavalgust meie väike imearmas tütreke. Sellest aastast alates on töörahvapüha meie kalendris punasem kui kunagi varem. 

Imeline ja soe suvi (juuni, juuli ja august)

Suvekuude juurde minnes, tuleb siiski korraks kevade juurde tagasi tulla. Kuigi ma olen poisikesest saati looduses hulkunud, ei olnud ma Eestimaal kordagi kuulnud sellist konnade kontserdid kui nüüd siin Kisejärve ääres. See oli äge ja vahva elamus. Esimene selle aasta grillgi sai tehtud nende laulu saatel. 

Juunikuu algas suhteliselt jahedalt ja vihmaselt, tekkis juba hirm, et ei tea kas terve suvi saab siis nüüd selline olema. Leevendust kehvadele ilmadele andis jalgpalli MM. Jalgpall on parem kui keks- suve alguse hüüdlause.

Mida tulisemaks muutusid jalka matsid, seda soojemaks läksid ka ilmad õues. Aina rohkem sai õues oldud ja looduses mütatud. Lisaks sai käidud erinevatel laatadel nagu Vastseliina ja Hauka laadal. Ära sai korraldatud ka üks huvitav laager Tallinna Reaalkooli rühma noorkotkastele. Meie pere pole ühelgi suvel nii palju looduses grillimas käinud kui sellel aastal seda tehtud sai. Tänu järvede lähedusele, said poisidki meil rekordarv kordi käia ujumas ning nautida veemõnusid. Igati vahva suvi oli.

Teine sügis Missomaal 

Kuigi alates septembrist olen järjest harvemini hakanud blogima, mistõttu on igakuine postituste arv keskmiselt üks, ei tähenda see seda, et midagi ei oleks kirjutada või et elu maal oleks kuidagi vähem atraktviisemaks muutunud. Asi on lihtsalt selles, et mul ei ole aega kirjutada. Tegelikult on nii palju emotsioone ja mõtteid mida tahaks kirja panna, aga lihtsalt ei jõua. 

Sügisel algas kool ning meie perestki läks esimene laps kooli. Temal sai lõbus lasteaiaaeg läbi. Eks

tal ole hetkelgi vahel raske mõista miks peab nii palju õppima. Koolis terve päev õpib ning koju tulles tuleb jälle seda teha. Aga üldiselt talle meeldib Misso Koolis, tegemist ju mõnusa armsa maakooliga.

Mina õppisin sügisel seeni tundma. Julgen väita, et ma ei olnud juba oma 15 aastat seenel käinud, sest minus ei ole korilase hinge. Kuna aga mulle hakkas meeldima seenesalat, tuleb tõenäoliselt ka järgmine aasta seenele minna. 

Teine suur tegu selle sügisel oli moosikeetmine. Ei mina, ega ka minu abikaasa ei olnud kuni selle aastani iseseisvalt ühtegi moosi ise keetnud. Tänu sellele oli ka antud ettevõtmine vägagi põnev. Hetkel võin öelda, et meist võib asja saada, kui nüüd jaanipäeva külm meid ära ei võta. 

Kuigi võib-olla paljud linnainimesed arvavad, et sügisel ja talvel on maal igav, sest aina vähem on õues midagi teha, siis tegelikult nad eksivad. Väljas tõesti pole enam võimalik tänu kehvadele  ja külmadele ilmadele midagi korraldada, selle eest aga saab kõike huvitavat teha tubases keskkonnas. Meil siin on toimunud koolitusi, üks huvitavam kui teine. Meie lemmik on kindlasti metsamoori Irje Karjuse meeldejääv looduslike vahendite kasutamise koolitus. Lisaks on olnud erinevaid laatu, mida on korraldatud rahvamajas kui ka koolis. 

Aastalõpp ja talve algus 

Aastalõpp on iga-aastaselt pidulik ja tormiline olnud, nii ka sellel korral. Ega nüüd ei jõuagi ära lugeda kui palju neid jõuluüritusi siin Missomaal ära juba on olnud. Neid on toimunud kõigile sihtrühmadele- lasteaialastest kuni kõige eakamateni välja. Kõiki on jõulutaat külastanud. 

Meie pere jõuludki on olnud Missos kõige muinasjutulisemad. Esimest korda oli meil toas päris ehtne metsast toodud kuusk, mis sai toodud ilusa lumesaju saatel. 

Maa on valge ning aina sajab laia lund juurde. Igati ilus jõuluilm.

Aasta on igati korda läinud. 

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Kuigi väljas on parajalt külm, kutsus tänane päikesepaisteline ilm ning imeline loodus meid õue jalutama. Sai ka mõned pildid tehtud, et siinset kaunist loodust teiega jagada.

Hall sügis

Üle aasta Missomaal

Missomaa maaelu kogemise koht. Meie oleme juba aastajagu saanud kogeda siinset elu. Tundub, et oleme rahul, igatahes keegi ei vingu ja ei igatse suurlinna tulede sära järgi. Mina väldin Tallinnasse minekut kui katku, käin seal nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Meile täitsa piisab Tartust ning asja ajab ära ka Võru. Kui aga väga igavaks läheb, siis põrutame Lätimaale, teeme mõned saldejumsid ja limonāded ning naaseme kodumaale tagasi. Samas aga, ega alati ei olegi vaja kuskile kaugele sõita, vahvaid elamusi võib kogeda ka siin samas kodu lähedal. Tasub vaid minna metsa või järve äärde ning ongi paras annus põnevust purgis. Meie oleme sellel aastal purki saanud seeni, õunu, pihlakaid, arooniaid, suvikõrvitsat kui ka punaseid sõstraid. Kõike neid saadusi me loomulikult ei ole leidnud metsast, vaid oleme neid korjanud või saanud toredatelt inimestelt Misso alevikust. Aitäh head inimesed!
Peab tunnistama, et üheks suuremaks maaelu kogemuseks minule kui ka minu kallile abikaasale on olnud moosi keetmine, me kumbki ei olnud seda varem teinud. Täitsa vahva on ise valmistada hoidiseid, veelgi põnevam on neid avada ja proovida. Ma loodan, et kõik mis kokku oleme keetnud, kõlbab ka süüa. Elagu maaelu!

Minu maaelu kogemuste TOP 10:

1. Küla räägib.
Isegi kõige vaiksemal ööl, kui tuul ei puhu ja ükski hing ei liigu, võib kuulda kuidas küla räägib. Millest ta räägib? Kõigest ja kõigist nagu Õhtuleht ja Elu24.
2. Elagu soojustamata elamud.
Tundub, et osa maju on siia toodud kuskilt Ameerika lõunaosariikidest, mis soojust kuidagi endas hoida ei taha. Meie üürikorteris külmus sellel talvel kõik, mis külmuda sai.
3. Lahked inimesed.
Toredaid ja meeldivaid inimesi kohtab siin sama tihedalt kui Tallinnas narkomaane. Esimesed meeldivad meile rohkem, sest nad ei ohusta meie tervist, vaid aitavad meil elada tervislikult. Meile ei ole kunagi nii palju õunu tasuta antud kui seda siin Missomaal (kohalikud lihtsalt toovad, meie ei ole neil palunud seda teha). Samuti on meile antud kartulit, kurki, moosi, porgandit ja veelkord õunu. Tänud kõikidele headele missokatele!
4. Seenelkäik.
Julgen väita, et ma ei olnud juba oma 15 aastat seenel käinud, sest minus ei ole korilase hinge. Ma ei ole seda ka siin leidnud, kuid samas on üks vahva seenelkäik imeliselt lõõgastav, eriti peale pikka ja väsitavat tööpäeva. Parem kui autoga ummikus istumine.
5. Imeline loodus.
Tore on jälle kogeda looduslähedust. Märgata enda ümber nii palju ilu. Kevadel oli üheks meeldivamaks sündmuseks konnade krooksumine. Päris äge on kuulata konnade häälitsusi nende paaritumise ajal.
6. Vanasti küll sai.
Seda lauset pole ma kunagi varem nii tihti kuulnud kui siin Kagu-Eesti nurgas. Samas pole ma täpselt aru saanud, et kuidas siis vanasti sai. Kas vibu ja noolega?
7. Moosi keetmine.
Esimest korda keetsime sellel suvel ja sügisel moosi. Vaevanõudev ja väsitav tegevus, kuid päris tore on mekkida omatehtud kraami. Põnev on katsetada ja kogeda uusi maitseid.
8. Mulk, mulks- nii valmib üks vein. 
Kas korteris saab kasvatada lammast, siga või lehma? Ei. Samas mida teha külluses olevate õuntega?Saab teha moosi, kisselli jne, kuid eriti põnev on neist ubinatest teha veini. Poleks arvanudki, et ühe sellise joogi valmistamine on selline suursugune kunst.
9. Üks vahva pood on Misso AjaO. 
Tavaliselt on maapoed väikesed ja suhteliselt kehva toiduvalikuga, kus müüjateks väsinud ja kurjad klienditeenindajad. Missokatel aga on igati vedanud, neil on hea valik kui ka rõõmsad toredad müüjad.
10. Millal korraldada jooksuvõistlust? 
Loomulikult 24. juuni. Kuhu siis veel peale jaaniööd minna kui mitte jooksuvõistlusele. Mina poleks kunagi julgenud sellisel kuupäeval jooksuvõistlust korraldada. Samas on aga hea tõdeda, et mitte kõik eestlased ei joo end jaaniõhtul mitmeks päevaks pildituks, vaid otsustavad elada tervislikult. Kõik kes armastade sporti, tulge Pullijärve jooksule!

Oleme elanud mõned kuud rohkem kui aasta siin kaugel Eestimaa paigas. Tegelikult pean ütlema, et Missomaa ei ole meie jaoks enam kauge koht, vaid päris nagu ikka oma kaunis lähedane kodukant. Nüüd on meie jaoks üheks väga eemal ja uduseks kohaks Põhja-Eestis asuv linn nimega Tallinn.

ELU MAAL ON VÕIMALIK!

Augustikuu loodus

Väike chill metsas, kuna saab praegu päris palju õues oldud, siis kirjutamiseks aega pole jäänud. Lähiajal aga katsun end parandada ja midagi ka siia kirja panna.

Misso Kooli direktor Kaider Vardja väisas Vikerraadiot

Kuulake intervjuud siit: intervjuu
Intervjuu toimus 26.06.2014. a varahommikul.

Kiirelt möödunud juunikuu

Lõpuks siis olen jälle arvuti üles leidnud. Viimasel ajal ei suuda ma nii palju postitusi siia toota kui ise tahaks. Tegemisi on olnud palju ning kui veidi ongi aega siis saab need momendid pere ja laiskusega veedetud.

Mis siis juunikuus ka toimus? Märksõnadena meenub kehv ilm, Vastseliina maarahvalaat, jaanipäev, Pullijärve jooks ja erinevad talgud.

Ilmaga juunikuus ei vedanud. Meie perele kehv suusailm kahju pole teinud, sest kõik köögiviljad ja aedviljad kasvavad meil korteri rõdul ning sinna halb ilm ei pääse. Kannatajateks aga on olnud tõsisemad maainimesed, kes kasvatavad maasikaid. Maasikakasvatajatel vist sellel aastal vedanud ei ole. 

Õnneks ei jäänud kehva ilma tõttu ära Vastseliina maarahvalaat, jaanipäev ja ümber Pullijärve jooks. 

Vastseliina laat on üks suuremaid ja vahvamaid laatu siin pool maamuna. Kauplejaid oli palju ning pakuti peaaegu kõike. Lisaks kauplemisele ja ostlemisele sai nautida ka imelist kultuuriprogrammi. Kohal olid külalisesinejad Venemaalt ja Lätimaalt. Lauldi, tantsiti ja trikitati. Kaugele Vastseliina olid kohale jõudnud ka Eestimaa tuntud ja kummalised nagu Kristiina Ojuland ja Urmas Vaino (nemad jäid mulle silma). Peab tunnistama, et olin esimest korda nii vägeval laadal. 

Nii kui naabervallas oli laat lõppenud ning antud melust puhatud, tuli perega seada end jaanitulele. Meid oli kutsutud Piksteperä mäele, kus kohalikud korraldasid jaaniõhtut. Tegemist oli vahva peoga, kus ilus lõke, hea kohalik sealiha ning väga tore seltskond. Nagu jaaniõhtule kohane: lauldi, tantsiti ning rüübati head eestimaist õlut. Meie aga kahjuks väga kaua kõike seda toredust nautida ei saanud, kuna pisitütar tahtis koju tudule. Tegemist oli meie esimese jaaniõhtuga Misso vallas. 

Järgmisel päeval peale jaanituld kogunesid kõik kained ja sportlikud inimesed Misso staadionile, et osaleda ümber Pullijärve jooksul. Osalejaid oli kokku umbes 200, inimesi oli kohale tulnud igalt poolt üle Eesti. Peab tunnistama, et mina olin osalejate arvu suhtes veidi üllatanud. Ma ei osanud uskudagi, et nii palju jooksjaid tuleb antud kuupäeval (24.juuni) sellisse kohta jooksma. Kiitus kõikidele osalejatele ja ka antud ürituse organiseerijatele. Loodetavasti jõuan järgmine aasta isegi jooksma. 

Nüüd aga jooksuga televiisori ette, et vaadata Argentiina vs Belgia jalgpallimängu. Jumal tänatud, et juunikuus oli kehva ilma, tänu sellele sai rahulikult toas olla ning jalgpalli vaadata. 

Ka juulikuus on jalgpall parem kui keks :-)

Jalgpall on parem kui keks!

Käes on juunikuu ja kohe, kohe on käes suvi, vähemalt kalender väidab nii. Õues aga on pigem kehv suusailm kui suvi. Miks meil ei võiks olla Brasiilia talv?

Aga tegelikult on hetkel tätsa ükskõik mis ilm õues on, sest ega seal väljas saa ollagi. Hetkel tuleb olla kella 19.00-st kuni varahommikuni teleka taga ning punnis silmadega vaadata jalgpalli MM-i ning päeval uni silmas töö juures kuidagi jälle õhtuni vastu pidada.

Sellel aastal on kehva ilmaga jaanipäevgi huvitavalt sisustatud. Lõkke vahtimise asemel saab vaadata ülipõnevaid mänge ning kaasaelada oma lemmikutele, kelle võidu puhul siis üle lõkke hüpata või siis kaotusevalus end šašlõkist lõhki süüa.

Elagu JALGPALLI MM

Põnevate mängude ajal ei pidanud närvid vastu. Küünte närimise asemel närisin puud.:-)

Meenutame maikuud

Meie pere tegemised

Maikuu algas meie perele vägagi rõõmsa sündmusega, sest just 1. mai varahommikul nägi ilmavalgust meie imearmas tütar Mari. Väikseke sündis meil Pärnu Haiglas, kus aitasid teda ilmale tuua väga meeldivad ja asjatundlikud haigla töötajad (ämmaemand ja noor praktikant). Ei saa ka mainimatta jätta, et antud haiglas on väga head toidud (viibisin koos abikaasaga perepalatis). Peaaegu sama isuäratavad toidud kui meie Misso Koolis.

Ülejäänud maikuu päevad kuni siis eelviimase kuupäevani möödusid meil täitsa tavalises pereelu rütmis, mida aegaajalt rikkusid sugulaste ja tuttavate telefonikõned. Sooviti teada kuidas meil ja eelkõige meie tütrel läheb. Mis nimeks, mis värvi silmad ning kas laseb ka vanematel magada. 

Nii nagu maikuu algas, suure rõõmu ja väikse peoga, nii ka lõppes pidulikult antud kevadkuu. Vanem perelaps Henri lõpetas lasteaia. Tema rõõmus ja muretu lapsepõlv on läbi, varsti tuleb ettevõtta pikk koolitee. Samas aga loodame kerget ja muretut kooliaega nagu seda oli tema lasteaiaaeg. 

Tegemisi Missos

Lõpuks avati Misso aleviku lähedal Pööni kõrts külalistemaja. Olgem ausad, et mis koht see on kus kõrtsi pole? Aga nüüd on olemas ja igati ilus ning uhke koht. Loodetavasti saab majal olema pikk ja uhke ajalugu, kuhu satuvad tantsima ning häid sööke maitsma ka kauged külalised.

Konnade hääled Kisejärve ääres

                                           Sai täna jälle konni kuulamas käidud. Kuula ka sina!

Loodus on imeline

Kallid kaasaelajad nagu näete postitan jälle pilte. Mul lihtsalt ei ole aega teile pikki lugusid kirjutada, sest olen lummatud Missomaa loodusest. Sadagu vihma või puhugu tugev tuul, sellest hoolimata tahaks minna metsa, kus kukub kägu ning laulab kuldnokk. Lisaks on konnad praegu järvede ääres vahvalt häälitsemas ning haugid aktiivselt järvedes sulpsatamas. Lähipäevadel aga tuleb arvuti üldse ära unustada, sest tulemas on vägagi suvised ilmad. Patt on toas arvuti taga olla.
Kallid lugejad MINGE METSA! :-)

Siin minu pildid.Kahju, et ei saa konnade krooksumist teile edastada. Sai telefoniga lindistatud, kuid ei lase seda siia üles laadida.