Kuidas torm üle elada?

Ilmajaam hoiatab: torm jõuab õhtuks kohale, öösel on oodata tuuleiile kuni 32 m/s.

Meil siin Missomaal tundub olevat vaikus enne tormi. Pilve tagant on isegi päike välja ilmunud. Ei tahaks kuidagi uskuda, et torm on tulemas. Karta või siis mitte?

Hirmu ei ole, kuid millegipärast sattusin Delfi vahendusel lugema Päästeameti kodulehte. Tegutsemine tormi korral. Ei ole kunagi varem selliste pealkirjadega artikleid lugenud, raadio uudisedki on vuhisenud ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Seekord aga olen süvenenud teemasse. 

Olen ju nüüd maainimene, hoopis teises rollis ja keskkonnas. Nüüd ei pea kartma tormituules hõljuvaid narkomaane ja taskuvargaid, vaid ümberringi kasvavaid puid ja elektrikatkestusi. Lisaks on ka arstiabi ja päästeamet vähem kättesaadavamad kui Tallinnas. Elektrikatkestus on siin vist üks kõige tõenäolisem tragöödia. Jooksevad siin ju õhuliinid ühest majast teise, mitte kaabel. 

Päästeameti kodulehe juurde tagasi tulles, peab tõdema, et ma pole üldsegi tormiks ettevalmistatud. Taskulamp mul on, aga puuduvad nõutud tagavarapatareid. Puudub portatiivne raadio (ei õnnestunud Keskerakonna raadiot saada), esmaabivahendid, sularaha ja küünlad. Söögi ja joogi tagavaradki pole väga kiita. 20 kg kartulit tuleb vist keldrist voodi juurde vedada, saab vähemalt seda toitu toorelt teki all värisedes näsida. Lisaks pole ma üldsegi veendunud kas minu pereliikmed oskavad tormi ajal ja peale tormi käituda.

Suure tõenäosusega on minu pere üks väheseid siin kandis, kes nii kehvalt on sügistormideks ettevalmistatud. Häbi mul olgu. Ise veel olen Misso valla kriisikomisjoni liige. See kõik aga on puhtalt linnaelu süü. Linnas ei tekkinud kordki hirmu, et võiks tulla elektrikatkestus või mõni puu 8 korruse aknast sisse vajuks. Siin maal, aga tasub tõenäoliselt asjasse tõsisemalt suhtuda.

Lähengi nüüd arvuti tagant ära poodi konserve, patareisid ja küünlaid varuma, et siis siirduda koju õppust korraldama. Pean ju olema veendunud, et iga pereliige teaks kuidas tormi ajal ja peale tormi käituda. 

MAAL IGAV JUBA EI HAKKA

Juba kaks kuud oleme elanud maal. Eluolu on siin põnev.

Kuidas meid omaks võeti

Oleme Missomaal elanud juba kaks huvitavat kuud. Elame praegu korteris, otsime alles endale õiget kodu. Meid on siin igati sõbralikult vastuvõetud, tänu sellele oleme meiegi hästi kohanenud. Inimesed on lahked, meile on toodud õunu, kartulit, porgandit, kurki. Naabrimees aitas isegi ilma meie abipalveta puid kuuri visata, tänu temale said puud enne vihma katuse alla. Vahel tunnen ennast imelikult, kuna ei ole sellise lahkusega harjunud. Tallinnas ei tahtnud oma trepikoja inimesed sulle teregi öelda, üksteise aitamisest polnud mõtet unistadagi.

Kes ütles, et maal pole tööd?

Missomaale jõudes oli meil abikaasaga kindlad töökohad olemas. Abikaasal oli isegi kahe koha vahel valida. Kuid kumbki meist ei tööta esialgsel ametikohal. Oleme juba endale uued kodulähedasemad töökohad leidnud.

Mina leidsin oma töökoha tänu lastele. Kui Tallinnas lähed last lasteaia nimekirja lisama, siis väga tihti uuritakse lastevanematelt, et kus töötate, kas saaksite tänu oma töökohale ka kuidagi lasteaeda aidata. Äkki saate värvi tuua, wc paberit tuua jne. Siis siin olid lood teistsugused. Lapsi lasteaeda tuues, ei küsitud abi, vaid pakuti tööd. Nii vahva. Vahva oli ka see, et samal päeval pakuti mul veel tööd ja seda enda trepikoja uksel. Ühel hetkel oli mul pakkumisi üks kuni mitu. Muidugi peab arvestama, et palk on siin väiksem kui Tallinnas, samas aga on ka kulud väiksemad. Igatahes meie nälga kannatama ei pea.

Kes ütles, et maal on igav? 

Olime siin elanud paar nädalat kui juba tajusime, et siin ei ole sugugi igav elu. Augustis toimus siin Eesti MV rallikrossi etapp, poistel oli huvitav. Said ralliautosid näha. Samal päeval kutsuti meid ka teatrisse, sinna me kahjuks ei jõudnud. Samuti on meid kutsutud erinevatele seminaridele/koolitustele, mida valla rahvale on korraldatud.  Mind on kutsutud korvpalli mängima, kahjuks olen saanud ainult korra käia mängimas ning eelmine nädal kutsuti mind rahvatantsu tantsima. Samuti on Võrumaa Noored Kotkad noorteinstruktori kõrvu jõudnud, et Missos on üks tubli kotkaste rühmapealik ning nüüd loodetakse, et hakkaksin ka siin tublisid kotkaid juhtima. Pean tunnistama, et tahaksin igal pool osaleda, aga kahjuks ei jõua.  Kuidagi ei saa väita, et elu maal on igav ja üksluine. Kui oled ikka aktiivne inimene, siis leidub ka tegevust.

Rahulolevad lapsed ja ülirõõmus koer 

Lastega on meil kurvem lugu, lapsed ei taha kodus olla. Nemad tahaks 24h ja 7 päeva nädalas ainult lasteaias olla. Viimasel ajal küll vähem, kuid varem saime abikaasaga koguaeg riielda, et miks me neile nii vara järgi tuleme, kuigi meie lapsed olid ühed viimased lahkujad. Aga lastel on siin tõesti huvitav. Siis kui veel marju oli metsa all, käisid nad lasteaiaga metsa all jalutamas, sõid marju ja õppisid loodust tundma.

Kõige õnnelikum aga on koer. Tema saab siin vabalt ringi jooksta, saab nuuskida iga puu juures. Rihma ta enam ei tunnista, see on temale juba väga ahistav.

Esialgu tundub, et maal elada polegi nii õudne

Elu on siin toredalt rahulik. Nii mõnus on hommikuti koeraga õues jalutamas käia. Õues on nii mõnusalt vaikne ja rahulik. Õhk on iga hommik puhas ja meeldivalt karge. Loodus ikka ja jälle nii maaliliselt kena.

Tööle minnes ja tulles ei ole ummikuid. Ei häiri ka tasuta ühistranspordi puudumine. Minul kulub tööle minekuks ainult minut või paar, sest kool kus töötan, asub kuskil 500 m kaugusel. Elu nagu lill.

Kuigi ööd siin on mustad, tegelikult esialgu harjumatult pimedad, sest tänavavalgustust aegajalt on, siis samas ka ei ole. Ei ole meie perel olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit, pigem on iganädal toonud midagi positiivset. Naudime täiega tähistaevast ja valget täiskuud. Meie hetkel veel ei kahetse, et oleme maale tulnud. Aga vaatame, mida toob sügis ja talv. Mis juttu me siis räägime :-)

Miks maale ja Tallinnast nii kaugele?

Meie pere on üks huvitav nähtus. Oleme käitunud peavoolule vastupidiselt, kui enamus peresid kolib Tallinnasse või Harjumaale, siis meie oleme pealinnast ära läinud ja just sinna kust enamus inimesi ära rändab.

Miks siis nii? Tagantjärele vaadates tundub, et elu soovis nii. Nii palju erinevaid sündmusi ühel ajahetkel lihtsalt tõukasid meid siia Missomaale. Pereisa töökaotus ettevõtte likvideerimise tõttu, pereema soov töökohta vahetada ning lapsed. Sellel suvel said lapsed olla pikalt Pärnus vanaema juures, kus nad said suve nautida täiel rinnal. Lapsed said vabalt hommikust õhtuni õues olla ja mängida. Tallinnas paneelmajade vahel oli nende vabadus piiratud ning emale ja isale oli ka lastega mänguväljakul käimine paras piin. Emme ja issi ei jõudnud lastega ühelt mänguväljakult teisele jooksta ning seejärel jälle õue ja kaheksanda korruse vahet trampida. Lapsed tahtsid ju juua ja siis wc-s käia. Suhteliselt ebamugav oli.

Kuna pereisa oli sunnitud tööd otsima ning vaatas laias maailmas avatud silmadega ringi, leidis ta kodulehe, mis kutsus inimesi maale elama. TULE MAALE, saad maja, toidupeenra, töö ja lasteaiakoha lapsele. Kõlab ju päris lootusandvalt. Tekkis huvi. Seda ka sellepärast, et oleme ammu unistanud majast maal. Varasemalt unistasime majast kuskil Tallinna lähedal, kaugemale nagu ei julenud ja ei osanud vaadatagi.
Natuke asja uurinud ja puurinud, sai siis kõhklevalt taotlus MTÜ Tule Maale ära saadetud. Möödusid päevad ja vist isegi nädal kui meile helistati ning kutsuti Missomaale külla, et saaksime tutvuda antud kohaga ja võimalustega.

Lõpuks siis otsustasime sõidu ette võtta. Peab tunnistama, et mitte keegi meie perest polnud varem nii kaugel kagupoolses Eestimaa punktis käinud, täiesti tundmatu maa. Sõit sai alguse Pärnust, teekonna pikkuseks kuskil 230 km. Missomaale jõudes ootas meid ees imeline loodus ning sõbralikud inimesed. Ei olnudki tegemist depresiivse Eestimaa alevikuga. Küla poe ees oli ka vaid kaks kolm vintis õlle joojat.

Ma ei tea kas see imeline järvederohke loodus või siis miski muu salapärane faktor pani i-le punkti ning minus kasvas tahe tulla Missomaale. Isegi minu abikaasa Ingrid oli nõus tulema, kuigi jah ühel kindlal tingimusel. Me tuleme maale siis kui saame endale maja!

Missomaalt Tallinnasse sõites, teekonna pikkus kuskil 296 km, sai miinuseid ja plusse ritta pandud. Sai vaagitud nii ja siis jällegi teisiti. Reisi lõpuks aga sai otsus selgeks. Kui leiame töö, siis ka Missomaale kolime.

Tervitusi maalt

Tervitused Misso alevikust!

Valimised möödas ning nüüd aeg pühenduda blogimisele. Vaatame kuidas see mul ka välja kukub, ei ole ma ju suurem asi kirjamees.

Oma blogi ei kirjuta ma selle eesmärgiga, et kõik saaks teada mida igapäevaselt teen ja toimetan, vaid asja tuum on sügavam. Soovin blogi teel inimestele näidata, et elu Tallinnast kaugel metsade ja karjamaade vahel on võimalik ning on tihti ka tunduvalt huvitavam kui linnas.

Loodan, et suudan läbi enda ja oma pere läbielamiste tõestada nii endale kui ka teistele eestlastele, et siin ääremaal on võimalik rahuldavalt ja huvitavalt elada. Elame ja näeme!