Tühjad
lagunenud talud, tondilossideks muutunud korterelamud. Vaikus, ainult tuul
vihiseb läbi lagunevate majade. Harva kohtab kedagi liikumas. Aeg-ajalt võib
kohata vanureid või siis looderdavaid joodikuist noori. Isegi hulkuvaid loomi
ei ole näha.
Bussi
ning sõiduautot pole ammu kohatud. Suvel mõnikord satub mõni turist külla, et
imetleda kunagist rahvamaja, mis eurorahadega renoveeritud ning nüüd
monumendina seisab. Isegi sildike on uhke maja ees: „Siin oli kunagi küla, kus
elas 300 inimest.“
Kurb,
aga tõsi. Tundub, et selline ongi Eestimaa külade ja maapiirkondade üldine
masendav tulevik, kui me üheskoos midagi ette ei võta.
Loodan,
et ma liialdan ning näen meie maaelu tulevikku liiga tumedalt. Samas aga aina
rohkem võib uudisportaalides kohata artikleid, mis kirjutavad kuidas sündimus
on madal ning kuidas rahvas massiliselt maapiirkondadest põgeneb Soome, Rootsi
või siis Tallinna linna.
Aina
tihedamini peame lugema lugusid suletavatest postkontoritest, pangaautomaatidest,
koolidest ja lasteaedadest. Isegi lojaalsemad ettevõtjad soovivad ära minna.
Paljud neist kolivadki oma tegemistega ära Harjumaale. Osad aga soovivad
täielikult lõpetada ning ära minna Austraaliasse, sest väikeettevõtlusega
tegelemine Maarjamaal on suhteliselt vaevarikas ja väsitav. Ausalt öelda ei
julgegi enam maaelu puudutavaid uudiseid lugeda, sest masendus tuleb peale.
Aga
mida teha, et maarahvas jääks ellu ja ei sureks välja? Vaja oleks rohkem tarku
otsuseid ja tegusid. Siiani oleme ainult jutustanud ning midagi asjalikku ei
ole teinud, sest miks muidu oleme sellises seisus.
Eesti
maapiirkonnad vajavad tugevaid ja võimekaid omavalitsusi, kes oleks
kogukonnapõhise elu ja ettevõtluse edendajaiks. Selleks tuleks kindlasti muuta
ka maksude jagamise põhimõtteid nii, et omavalitsustele tekiks tulubaas ja huvi
majandust edendada. Me vajame omavalitsusi, kes suudaks aastaringselt hooldada
nende hallatavaid teid, et kõik autoga ja bussiga liiklevad inimesed jõuaks
punktist A punkti B. Me vajame omavalitsusi, kes on huvitatud ja võimelised
toetama huviharidust, et kõigil lastel oleks võrdsed tingimused käia mõnes
trennis või huviringis.
Rahvas
maal vajab tööd, ametikohti sellise palgaga, mis võimaldaks maarahval leivale
võid ja sinki osta, tagaks aeg-ajalt võimaluse külastada teatrit ning
hoiuühistus koguda raha oma talu või korteri remondiks. Selleks tuleks rohkem
toetada väikeettevõtlust, maapiirkondades peretaludel põhinevat
põllumajandustootmise mudelit ja arendada ühistulist tegevust. Välja tuleks
arendada toetus- ja nõustamissüsteem rahvusvaheliste turgude leidmiseks.
Vähendada tuleks makse madalatelt sissetulekutelt, et vaesuspiiril elavatel
inimestel jääks reaalselt rohkem raha kätte.
Maarahvas
vajab turvatunnet. Ta tahab, et politsei, tuletõrje ja kiirabi ning muu
arstiabi ei oleks temast väga kaugel või sootuks ta unustaks. Meil peab olema
piisavalt motiveeritud ja hea väljaõppega politseinikke, tuletõrjujaid ja
arste, kes reaalselt ka oleks maapiirkonnas kohal ja tagaks meile kõigile
piisava turvatunde. Selleks aga tuleks tagada kõikidele antud erialal
töötavatele inimestele motiveeriv palk ja vajadusel elamiskoht.
Eesti
vajab üht korralikku riigireformi, neid valdkondi kus oleks vaja muutusi ja
teha asju teisiti ning paremini on kuhjaga.
Igaühel
meil on võimalus kaasa aidata muutustele, selleks tuleb minna valima. Mitte
valimine ei too muutusi. Valik peaks olema kaalutletud, ärge valige ilusa näo
ja hääle järgi, vaid uurige ka põhjalikumalt valimisprogramme ja kandidaatide
lubadusi. Andke oma hääl kaalutletult ja läbimõeldult, ärge laske end ära osta
suurte lühiajaliste lubadustega.
Urmas Ott on Misso kooli
õpetaja ja kandideerib Vabaerakonna nimekirjas riigikokku
Avaldatud ajalehes Lõunaeestlane
Avaldatud ajalehes Lõunaeestlane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar