Maarahvas vajab tarku otsuseid

Tühjad lagunenud talud, tondilossideks muutunud korterelamud. Vaikus, ainult tuul vihiseb läbi lagunevate majade. Harva kohtab kedagi liikumas. Aeg-ajalt võib kohata vanureid või siis looderdavaid joodikuist noori. Isegi hulkuvaid loomi ei ole näha.

Bussi ning sõiduautot pole ammu kohatud. Suvel mõnikord satub mõni turist külla, et imetleda kunagist rahvamaja, mis eurorahadega renoveeritud ning nüüd monumendina seisab. Isegi sildike on uhke maja ees: „Siin oli kunagi küla, kus elas 300 inimest.“

Kurb, aga tõsi. Tundub, et selline ongi Eestimaa külade ja maapiirkondade üldine masendav tulevik, kui me üheskoos midagi ette ei võta.

Loodan, et ma liialdan ning näen meie maaelu tulevikku liiga tumedalt. Samas aga aina rohkem võib uudisportaalides kohata artikleid, mis kirjutavad kuidas sündimus on madal ning kuidas rahvas massiliselt maapiirkondadest põgeneb Soome, Rootsi või siis Tallinna linna.

Aina tihedamini peame lugema lugusid suletavatest postkontoritest, pangaautomaatidest, koolidest ja lasteaedadest. Isegi lojaalsemad ettevõtjad soovivad ära minna. Paljud neist kolivadki oma tegemistega ära Harjumaale. Osad aga soovivad täielikult lõpetada ning ära minna Austraaliasse, sest väikeettevõtlusega tegelemine Maarjamaal on suhteliselt vaevarikas ja väsitav. Ausalt öelda ei julgegi enam maaelu puudutavaid uudiseid lugeda, sest masendus tuleb peale.

Aga mida teha, et maarahvas jääks ellu ja ei sureks välja? Vaja oleks rohkem tarku otsuseid ja tegusid. Siiani oleme ainult jutustanud ning midagi asjalikku ei ole teinud, sest miks muidu oleme sellises seisus.

Eesti maapiirkonnad vajavad tugevaid ja võimekaid omavalitsusi, kes oleks kogukonnapõhise elu ja ettevõtluse edendajaiks. Selleks tuleks kindlasti muuta ka maksude jagamise põhimõtteid nii, et omavalitsustele tekiks tulubaas ja huvi majandust edendada. Me vajame omavalitsusi, kes suudaks aastaringselt hooldada nende hallatavaid teid, et kõik autoga ja bussiga liiklevad inimesed jõuaks punktist A punkti B. Me vajame omavalitsusi, kes on huvitatud ja võimelised toetama huviharidust, et kõigil lastel oleks võrdsed tingimused käia mõnes trennis või huviringis.

Rahvas maal vajab tööd, ametikohti sellise palgaga, mis võimaldaks maarahval leivale võid ja sinki osta, tagaks aeg-ajalt võimaluse külastada teatrit ning hoiuühistus koguda raha oma talu või korteri remondiks. Selleks tuleks rohkem toetada väikeettevõtlust, maapiirkondades peretaludel põhinevat põllumajandustootmise mudelit ja arendada ühistulist tegevust. Välja tuleks arendada toetus- ja nõustamissüsteem rahvusvaheliste turgude leidmiseks. Vähendada tuleks makse madalatelt sissetulekutelt, et vaesuspiiril elavatel inimestel jääks reaalselt rohkem raha kätte.

Maarahvas vajab turvatunnet. Ta tahab, et politsei, tuletõrje ja kiirabi ning muu arstiabi ei oleks temast väga kaugel või sootuks ta unustaks. Meil peab olema piisavalt motiveeritud ja hea väljaõppega politseinikke, tuletõrjujaid ja arste, kes reaalselt ka oleks maapiirkonnas kohal ja tagaks meile kõigile piisava turvatunde. Selleks aga tuleks tagada kõikidele antud erialal töötavatele inimestele motiveeriv palk ja vajadusel elamiskoht.

Eesti vajab üht korralikku riigireformi, neid valdkondi kus oleks vaja muutusi ja teha asju teisiti ning paremini on kuhjaga.

Igaühel meil on võimalus kaasa aidata muutustele, selleks tuleb minna valima. Mitte valimine ei too muutusi. Valik peaks olema kaalutletud, ärge valige ilusa näo ja hääle järgi, vaid uurige ka põhjalikumalt valimisprogramme ja kandidaatide lubadusi. Andke oma hääl kaalutletult ja läbimõeldult, ärge laske end ära osta suurte lühiajaliste lubadustega.

Urmas Ott on Misso kooli õpetaja ja kandideerib Vabaerakonna nimekirjas riigikokku

Avaldatud ajalehes Lõunaeestlane