Lõpuks on ilm muutunud soojemaks ning minugi külmunud sõrmed hakanud üles sulama. Suudan jälle arvuti taga kirjutada.
Võin juba enne talve lõppu kindlalt väita, et selle aasta jaanuar ja tõenäoliselt ka veebruar jäävad meie perele hästi meelde. Eelmiste talvede muresid ning selle aasta probleeme ei saa üldsegi võrrelda. Eelnevad talved jäävad kärbeskaalu kategooriasse.
Tallinnas oli tuba soe, kraanivesi olemas ning tualett kasutatav, siin aga on lood teised. Kõik mis ära külmuda võib, see ka ära külmub. Täna, möödunud talvedele mõeldes, on päris häbi tunnistada, mille üle me pealinnas virisesime. Meile tegi muret halvasti puhtaks lükatud kõnni- ja sõiduteed ning hilinev ja lagunev ühistransport. Tegemist ju olematude muredega. :-) .
Meie viimase aja tegemisi ja olemisi saab kokku võtta lühidalt: ääremaal muutusteta. Vaatamata erinevatele tagasilöökidele, ei ole meie vaim ja tahe murdunud. Oleme jätkuvalt positiivselt optimistlikud. Elu maal on võimalik! Siit ka sõnum kohalikele: meie pere ei ole Missost ära kolimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar