Veel veidi pilte

                                  

                  

                                       

            

                                        

                            

Detsembrikuu Missomaal

Detsembrikuu on olnud Missomaal vahelduva voolupingega ning heitliku ilmaga. Ajad on olnud siin tormised. Põnevust on pakkunud nii tormituuled kui ka tuulevaikuses toimunud üritused.

Torm lõhkus puid.
Osa kohe ilusti ka riita

Vaikus enne tormi

Selle aasta jõulukuu ilmad on siin kandis olnud väga muutlikud ja heitlikud. Oleme näinud ilusaid talveilmasid kui ka kannatanud külmade ja tugevate sügistuulte käes.

Kõige huvitavam on olnud see, et kõik tormid on alanud peale päikesepaistelist ja tuulevaikset päeva. Enne tugevaid tuuli on olnud alati täielik vaikus. Sellist totaalset vaikust pole ma vist kunagi kuulnud. Ei tuulekohinat, automüra, inimeste juttu ning linnulaulu. Mõnes mõttes mõnusalt nauditav, kuid samas ka hirmu tekitav.

Kuid kui tuuled on juba puhuma lastud, siis ei ole vaikusest enam juttugi. Tuule vuhina saatel kõigub vool, kord on pimedus ning siis jälle tuli süttib ja nii mitu korda jutti. Ühel ööl olevat Eesti Energia kliendid saanud 11 elektrikatkestuse teadet lühisõnumiga. Päevalgi on olnud tõsiseid raskusi elektriga.

Luuleõhtu Missos

12. detsembril 2013. a enne suurt tormi toimus Misso alevikus õdus luuleõhtu. Kohale olid tulnud kõige suuremad luule huvilised ja luuletajad. Pean tunnistama, et ise läksin antud kogunemisele väikese eelarvamusega. Ma ei lootnud antud luuleõhtul kuulda nii sisukaid ja huvitavaid luuletusi kui ma seda just tol tormieelsel üritusel kuulsin. Ma ei teadnud, et siin kandis elab, töötab nii tõsiseid luuletajaid, kel isegi plaanis oma luulekogu välja anda. Igatahes oli tegemist toreda ettevõtmisega, kus kuulis ka ungarikeelset luulet, mis kõlas huvitavalt kuid ka veidi naljakalt.

Jõulutrall

See aasta, tänu maale kolimisega, oleme pääsenud vastikust haigusest nimega jõuluhullus. Tänu jumalale, et veel maakohtadesse ei ole ehitatud jubedaid suuri kaubanduskeskusi, mis meelitavad su viimast raha sinna ära raiskama. Kaubanduskeskuste külastamiste asemel oleme sellel aastal hoopis metsas hulkunud ning jõulutunnet ilusast loodusest otsinud. 

Hullusest ehk kinkide osturallist oleme pääsenud kuid jõulutrallist mitte, seda tänu Misso Koolile. Esiteks tuli minul kui majandusjuhatajal muretseda kuusk ja kust sa seda kuuske siin ikka saad kui mitte metsast. Nii tuligi eelmisel esmaspäeval jalad kõhu alt välja võtta ja riigimetsa minna.  Peab tõdema, et see jõulupuu otsimine metsas ei ole just kõige lihtsam tegevus. Mingil hetkel oli mul juba lootusetuse tunne, kas tõesti ei olegi siinsetes laantes sellist kuuske, mis mulle meeldiks. Õnneks nii ei olnud, peale pikka rännakut õnnestus mul ikkagi üks kena puukene leida ja koolimajja ära tuua.

Suurem trall ja jõulumöll toimus aga eelmise nädala lõpus, kui toimusid kooli ja lasteaia jõulupeod. Minu jaoks oli tralli ja möllu tänu lastele korraldatud jõulunäidendis osalemisele. Mängisin rätsepa. Tegemist oli tagasihoidliku rolliga, kus ainult 80 tähemärgi jagu teksti.

Nii on siis meie jõulukuu möödunud. Nüüd ootame lund ja jõuluvana, et siis rahulikult pere keskel jõule mööda saata ja uut põnevat aastat vastu võtta.

ILUSAID JÕULE JA HEAD UUT AASTAT!

"Mulle ei meeldi luuletused, aga aeg-ajalt ise kirjutan neid." (K. Vardja)

Täna tormi eel, vuhiseva tuule saatel, kogunesid julgemad luuletajad õhtupimeduses Misso valla raamatukokku, et lugeda ette oma enda kirjutatud luuleridu. Ümmarguse laua taga, vahvli, küpsiste ja kohvi lõhna sees, tuli esitlusele nii eesti kui ka ungarikeelseid teoseid. Esindatud olid erinevate luule žanrite viljelejad, mis ka kogu õhtu mõnusalt huvitavaks tegi. Loodetavasti on selliseid kultuuriõhtuid veelgi tulemas ning varsti-varsti ka kahel tänasel luuletajal oma enda luulekogud välja antud. 

Peab vist isegi pliiatsi ja paberi välja otsima ning luuletama hakkama, et mitte järgmised korrad lihtsalt tagasihoidlik kuulaja olla. 

Missomaal juba igav ei hakka!!!!

Külasta ka antud linki: Misso valla ajaleht. Minu esimene artikkel ajalehes :-)

No comments

Täna sai fotokaamera ja videokaameraga Misso vallas ringi liigutud. Tulemust võite vaadata siit: Kliki ja vaata fotosid
Kaheksa paremat fotod ka siin üksteise all.

 

Tõde ja õigus Misso moodi

Pole vist ühtegi eestlast kes ei teaks A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus". Tegemist ju kultusromaaniga, mis kujutab Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi teise kümnendini (nii on Vikipeedia Vaba entsüklopeedias kirjas). Mulle meenub antud romaaniga koheselt üks ärapanemine Andrese ja Pearu vahel. Üks krutskite jada kahe naabri vahel, kus kord Pearu peal ja Andres all ning seejärel jälle Andres peal ja Pearu all. Kooliajal oli minu jaoks selle romaani esimese raamatu lugemine juba üks suur piina ja vaev, no kohe ei istunud see lugu. 

Nüüd oma neliteist, viisteist aastat hiljem, elades Misso alevikus, olen tähelepannud, et eestlasele ikka veel meeldib oma naabriga ja naabri-naabriga vingerpussi mängida ning teda sopaga loopida. Kas tõesti ei ole meie ühiskond 19. sajandi teisest poolest edasi arenenud? 

Mis puudutab teisele eestlasele ärategemist, siis tõesti ei ole arengut toimunud. Jätkuvalt on eestlase kõige parem magustoit teine eestlane. Muutunud on ainult vahendid ja keskkond. Kõige levinumaks keskkonnaks on saanud internet ja kõige populaarsemaks ärapanemise vahendiks on kommenteerimine, mistõttu on ka paljudest "küla eitedest" saanud kommentaatorid. 

Olen täheldanud, et osa seltskond maarahvast on oma vabaaja ja tööaja veetmiseks valinud internetis surfamise, et siis leida mõni artikkel kus saaks kommentaariumis sigatseda ja teisi küla elanikke laimata (lemmik artikliteks on just need artiklid, mis kajastavad nende endi küla tegemisi). Julgemad persoonid vigurdavad lõustaraamatus (facebook), kus siis kõigi kaaskodanike silme all oma probleeme naabriga lahendatakse.

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, et miks osa inimesi nii käituvad? Miks ei ole me suutnud muutuda? Milleks on vaja teisele külakaaslasele käru keerata ja teda laimata? Miks ei suudeta oma asju viisakalt ja intelligentselt ära lahendada?

Eestit külastavad välismaalased iseloomustavad meid tihti lahkete ja sõbralike inimestena. Miks ei suuda me siis olla üksteise vastu lahked ja sõbralikud? Miks peame olema teise eestlase edu peale kadedad? Miks on meil alati vaja olla oma naabrist parem? Peavad ju enamus eestlasi omama uhkemat autot, maja, ametit jne kui seda on naabrimehel. Miks?

Arvan, et oleks aeg muutuda, tuleks unustada kadedus ja ärapanemise tahe ning keskenduda sõbralikule kooselule. On ju meie kõigi ühine soov elada rahulikku, õnnelikku ja turvalist elu. Pole ju mõtet koguaeg kakelda maailmavaadete ja eriarvamuste pärast. See ju ei vii meid kusagile. Kui me ei õpi kõik koos sõbralikult elama ja ühise eesmärgi nimel ilma vihata ja kadeduseta tegutsema, siis ei ole meie rahval ka võimalik edukamate ja õnnelikumeta euroopa riikide hulka kuuluda. Lõpetagem üksteise laimamine ja poriga loopime, tehkem selle asemel midagi kasulikku, mis muudaks meie kõigi elu päikselisemaks.

KUS NÄED VIGA LAITA, TULE PAREM AITA!