Maal on imeline loodus

'

Kevad 2015

Maarahvas vajab tarku otsuseid

Tühjad lagunenud talud, tondilossideks muutunud korterelamud. Vaikus, ainult tuul vihiseb läbi lagunevate majade. Harva kohtab kedagi liikumas. Aeg-ajalt võib kohata vanureid või siis looderdavaid joodikuist noori. Isegi hulkuvaid loomi ei ole näha.

Bussi ning sõiduautot pole ammu kohatud. Suvel mõnikord satub mõni turist külla, et imetleda kunagist rahvamaja, mis eurorahadega renoveeritud ning nüüd monumendina seisab. Isegi sildike on uhke maja ees: „Siin oli kunagi küla, kus elas 300 inimest.“

Kurb, aga tõsi. Tundub, et selline ongi Eestimaa külade ja maapiirkondade üldine masendav tulevik, kui me üheskoos midagi ette ei võta.

Loodan, et ma liialdan ning näen meie maaelu tulevikku liiga tumedalt. Samas aga aina rohkem võib uudisportaalides kohata artikleid, mis kirjutavad kuidas sündimus on madal ning kuidas rahvas massiliselt maapiirkondadest põgeneb Soome, Rootsi või siis Tallinna linna.

Aina tihedamini peame lugema lugusid suletavatest postkontoritest, pangaautomaatidest, koolidest ja lasteaedadest. Isegi lojaalsemad ettevõtjad soovivad ära minna. Paljud neist kolivadki oma tegemistega ära Harjumaale. Osad aga soovivad täielikult lõpetada ning ära minna Austraaliasse, sest väikeettevõtlusega tegelemine Maarjamaal on suhteliselt vaevarikas ja väsitav. Ausalt öelda ei julgegi enam maaelu puudutavaid uudiseid lugeda, sest masendus tuleb peale.

Aga mida teha, et maarahvas jääks ellu ja ei sureks välja? Vaja oleks rohkem tarku otsuseid ja tegusid. Siiani oleme ainult jutustanud ning midagi asjalikku ei ole teinud, sest miks muidu oleme sellises seisus.

Eesti maapiirkonnad vajavad tugevaid ja võimekaid omavalitsusi, kes oleks kogukonnapõhise elu ja ettevõtluse edendajaiks. Selleks tuleks kindlasti muuta ka maksude jagamise põhimõtteid nii, et omavalitsustele tekiks tulubaas ja huvi majandust edendada. Me vajame omavalitsusi, kes suudaks aastaringselt hooldada nende hallatavaid teid, et kõik autoga ja bussiga liiklevad inimesed jõuaks punktist A punkti B. Me vajame omavalitsusi, kes on huvitatud ja võimelised toetama huviharidust, et kõigil lastel oleks võrdsed tingimused käia mõnes trennis või huviringis.

Rahvas maal vajab tööd, ametikohti sellise palgaga, mis võimaldaks maarahval leivale võid ja sinki osta, tagaks aeg-ajalt võimaluse külastada teatrit ning hoiuühistus koguda raha oma talu või korteri remondiks. Selleks tuleks rohkem toetada väikeettevõtlust, maapiirkondades peretaludel põhinevat põllumajandustootmise mudelit ja arendada ühistulist tegevust. Välja tuleks arendada toetus- ja nõustamissüsteem rahvusvaheliste turgude leidmiseks. Vähendada tuleks makse madalatelt sissetulekutelt, et vaesuspiiril elavatel inimestel jääks reaalselt rohkem raha kätte.

Maarahvas vajab turvatunnet. Ta tahab, et politsei, tuletõrje ja kiirabi ning muu arstiabi ei oleks temast väga kaugel või sootuks ta unustaks. Meil peab olema piisavalt motiveeritud ja hea väljaõppega politseinikke, tuletõrjujaid ja arste, kes reaalselt ka oleks maapiirkonnas kohal ja tagaks meile kõigile piisava turvatunde. Selleks aga tuleks tagada kõikidele antud erialal töötavatele inimestele motiveeriv palk ja vajadusel elamiskoht.

Eesti vajab üht korralikku riigireformi, neid valdkondi kus oleks vaja muutusi ja teha asju teisiti ning paremini on kuhjaga.

Igaühel meil on võimalus kaasa aidata muutustele, selleks tuleb minna valima. Mitte valimine ei too muutusi. Valik peaks olema kaalutletud, ärge valige ilusa näo ja hääle järgi, vaid uurige ka põhjalikumalt valimisprogramme ja kandidaatide lubadusi. Andke oma hääl kaalutletult ja läbimõeldult, ärge laske end ära osta suurte lühiajaliste lubadustega.

Urmas Ott on Misso kooli õpetaja ja kandideerib Vabaerakonna nimekirjas riigikokku

Avaldatud ajalehes Lõunaeestlane

Ja saabki läbi

Aasta numbriga 2014 hakkab lõppema, on olnud igati põnev ja kordaläinud aasta. Meie pere on nüüd ära näinud kõik aastaajad siin Missomaal ning rahulolu südames aina kasvab. Oleme igati rahul, et otsustasime linnast ära tulla ja just siia kaugele Kagu-Eesti nurka.

Esimene talv Missomaal (jaanuar, veebruar) 

Esimene talv maal jääb meile kindlasti meelde, ega meile armu ei antud. Ilmataat paugutas külmaga, mille tulemusel jäätus meie üürikorteris vesi ning ühel hetkel ka wc. Poleks uskunudki, et üks korter võib nii külm olla. Ahju tuli kütta kaks korda päevas ning lisaks huugas lastetoas ka puhur. Selle maja seinad vist olid küll papist tehtud, sest soe ei tahtnud kuidagi toas püsida. Kõigele sellele ebameeldivale leidsime natuke leevendust siinsest loodusest. Kuna külmaga polnud mõistlik toas külmetada, sai igapäevaselt õues järvede ääres jalutamas käidud. See andis meile sooja ja hoidis meeled erksad. 

Kevad tõi uue kodu ja armsa pisitütre (märts, aprill ja mai)

Külm jaanuari- ja veebruarikuu tõestas meile, et kui tähtis on omale leida korralik kodu, mis on soe ja igati hubane. Kui ilm oli veidi soojem ja mõistus kargest külmast ülessulanud, sai asutud uue kodu otsingutele. Meie suur soov oli leida endale väike armas majake, kahjuks aga läks seekord teisiti ja pidime leppima ikkagi korteriga. Tagantjärgi võib öelda, et igati tark tegu. Korralikku suurt maja poleks me tõenäoliselt suutnud endale lubada ning poolpidusesse majja ei riskinud elama minna. Minu pere lihtsalt ei soovinud kõike eelnevat (vesi külmub ära, toad külmad jne) uuesti läbi elada. Lisaks oli meie perre sündimas laps. Imikuga oleks ikka jube jama elada ilma veeta jahedas majas. Korter sai uhke ja hää. Kohalikud ütlesid, et kolisin siinsest vanalinnast Misso Mustamäele :-). 

Kui uus kodu oli soetatud ning ennast mõnusalt sisse seatud, tuli meile külla Kanal 2. Reporter tegi meist ühe vahva ja huvitava loo. Siin Missos käis neid kaameramehi mingi aeg ikka üsna sageli. Maaletulijaid taheti näha ja näidata. Kõiki huvitas, et mis inimesed need on, kes vabatahtlikult linnast nii kaugele maale ära tulevad. Aga tundub, et olime samasugused homo sapiensid nagu kõik teised, sest enam pole ammu ühtegi kaamerat siin kandis näha olnud. 

Maikuu algas minul ja minu abikaasal Pärnu haigla sünnitusosakonnas. 1. mai varahommikul nägi ilmavalgust meie väike imearmas tütreke. Sellest aastast alates on töörahvapüha meie kalendris punasem kui kunagi varem. 

Imeline ja soe suvi (juuni, juuli ja august)

Suvekuude juurde minnes, tuleb siiski korraks kevade juurde tagasi tulla. Kuigi ma olen poisikesest saati looduses hulkunud, ei olnud ma Eestimaal kordagi kuulnud sellist konnade kontserdid kui nüüd siin Kisejärve ääres. See oli äge ja vahva elamus. Esimene selle aasta grillgi sai tehtud nende laulu saatel. 

Juunikuu algas suhteliselt jahedalt ja vihmaselt, tekkis juba hirm, et ei tea kas terve suvi saab siis nüüd selline olema. Leevendust kehvadele ilmadele andis jalgpalli MM. Jalgpall on parem kui keks- suve alguse hüüdlause.

Mida tulisemaks muutusid jalka matsid, seda soojemaks läksid ka ilmad õues. Aina rohkem sai õues oldud ja looduses mütatud. Lisaks sai käidud erinevatel laatadel nagu Vastseliina ja Hauka laadal. Ära sai korraldatud ka üks huvitav laager Tallinna Reaalkooli rühma noorkotkastele. Meie pere pole ühelgi suvel nii palju looduses grillimas käinud kui sellel aastal seda tehtud sai. Tänu järvede lähedusele, said poisidki meil rekordarv kordi käia ujumas ning nautida veemõnusid. Igati vahva suvi oli.

Teine sügis Missomaal 

Kuigi alates septembrist olen järjest harvemini hakanud blogima, mistõttu on igakuine postituste arv keskmiselt üks, ei tähenda see seda, et midagi ei oleks kirjutada või et elu maal oleks kuidagi vähem atraktviisemaks muutunud. Asi on lihtsalt selles, et mul ei ole aega kirjutada. Tegelikult on nii palju emotsioone ja mõtteid mida tahaks kirja panna, aga lihtsalt ei jõua. 

Sügisel algas kool ning meie perestki läks esimene laps kooli. Temal sai lõbus lasteaiaaeg läbi. Eks

tal ole hetkelgi vahel raske mõista miks peab nii palju õppima. Koolis terve päev õpib ning koju tulles tuleb jälle seda teha. Aga üldiselt talle meeldib Misso Koolis, tegemist ju mõnusa armsa maakooliga.

Mina õppisin sügisel seeni tundma. Julgen väita, et ma ei olnud juba oma 15 aastat seenel käinud, sest minus ei ole korilase hinge. Kuna aga mulle hakkas meeldima seenesalat, tuleb tõenäoliselt ka järgmine aasta seenele minna. 

Teine suur tegu selle sügisel oli moosikeetmine. Ei mina, ega ka minu abikaasa ei olnud kuni selle aastani iseseisvalt ühtegi moosi ise keetnud. Tänu sellele oli ka antud ettevõtmine vägagi põnev. Hetkel võin öelda, et meist võib asja saada, kui nüüd jaanipäeva külm meid ära ei võta. 

Kuigi võib-olla paljud linnainimesed arvavad, et sügisel ja talvel on maal igav, sest aina vähem on õues midagi teha, siis tegelikult nad eksivad. Väljas tõesti pole enam võimalik tänu kehvadele  ja külmadele ilmadele midagi korraldada, selle eest aga saab kõike huvitavat teha tubases keskkonnas. Meil siin on toimunud koolitusi, üks huvitavam kui teine. Meie lemmik on kindlasti metsamoori Irje Karjuse meeldejääv looduslike vahendite kasutamise koolitus. Lisaks on olnud erinevaid laatu, mida on korraldatud rahvamajas kui ka koolis. 

Aastalõpp ja talve algus 

Aastalõpp on iga-aastaselt pidulik ja tormiline olnud, nii ka sellel korral. Ega nüüd ei jõuagi ära lugeda kui palju neid jõuluüritusi siin Missomaal ära juba on olnud. Neid on toimunud kõigile sihtrühmadele- lasteaialastest kuni kõige eakamateni välja. Kõiki on jõulutaat külastanud. 

Meie pere jõuludki on olnud Missos kõige muinasjutulisemad. Esimest korda oli meil toas päris ehtne metsast toodud kuusk, mis sai toodud ilusa lumesaju saatel. 

Maa on valge ning aina sajab laia lund juurde. Igati ilus jõuluilm.

Aasta on igati korda läinud. 

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Kuigi väljas on parajalt külm, kutsus tänane päikesepaisteline ilm ning imeline loodus meid õue jalutama. Sai ka mõned pildid tehtud, et siinset kaunist loodust teiega jagada.