Aasta numbriga 2014 hakkab lõppema, on olnud igati põnev ja kordaläinud aasta. Meie pere on nüüd ära näinud kõik aastaajad siin Missomaal ning rahulolu südames aina kasvab. Oleme igati rahul, et otsustasime linnast ära tulla ja just siia kaugele Kagu-Eesti nurka.
Esimene talv Missomaal (jaanuar, veebruar)
Esimene talv maal jääb meile kindlasti meelde, ega meile armu ei antud. Ilmataat paugutas külmaga, mille tulemusel jäätus meie üürikorteris vesi ning ühel hetkel ka wc. Poleks uskunudki, et üks korter võib nii külm olla. Ahju tuli kütta kaks korda päevas ning lisaks huugas lastetoas ka puhur. Selle maja seinad vist olid küll papist tehtud, sest soe ei tahtnud kuidagi toas püsida. Kõigele sellele ebameeldivale leidsime natuke leevendust siinsest loodusest. Kuna külmaga polnud mõistlik toas külmetada, sai igapäevaselt õues järvede ääres jalutamas käidud. See andis meile sooja ja hoidis meeled erksad.
Kevad tõi uue kodu ja armsa pisitütre (märts, aprill ja mai)
Külm jaanuari- ja veebruarikuu tõestas meile, et kui tähtis on omale leida korralik kodu, mis on soe ja igati hubane. Kui ilm oli veidi soojem ja mõistus kargest külmast ülessulanud, sai asutud uue kodu otsingutele. Meie suur soov oli leida endale väike armas majake, kahjuks aga läks seekord teisiti ja pidime leppima ikkagi korteriga. Tagantjärgi võib öelda, et igati tark tegu. Korralikku suurt maja poleks me tõenäoliselt suutnud endale lubada ning poolpidusesse majja ei riskinud elama minna. Minu pere lihtsalt ei soovinud kõike eelnevat (vesi külmub ära, toad külmad jne) uuesti läbi elada. Lisaks oli meie perre sündimas laps. Imikuga oleks ikka jube jama elada ilma veeta jahedas majas. Korter sai uhke ja hää. Kohalikud ütlesid, et kolisin siinsest vanalinnast Misso Mustamäele :-).
Kui uus kodu oli soetatud ning ennast mõnusalt sisse seatud, tuli meile külla Kanal 2. Reporter tegi meist ühe vahva ja huvitava loo. Siin Missos käis neid kaameramehi mingi aeg ikka üsna sageli. Maaletulijaid taheti näha ja näidata. Kõiki huvitas, et mis inimesed need on, kes vabatahtlikult linnast nii kaugele maale ära tulevad. Aga tundub, et olime samasugused homo sapiensid nagu kõik teised, sest enam pole ammu ühtegi kaamerat siin kandis näha olnud.
Maikuu algas minul ja minu abikaasal Pärnu haigla sünnitusosakonnas. 1. mai varahommikul nägi ilmavalgust meie väike imearmas tütreke. Sellest aastast alates on töörahvapüha meie kalendris punasem kui kunagi varem.
Imeline ja soe suvi (juuni, juuli ja august)
Suvekuude juurde minnes, tuleb siiski korraks kevade juurde tagasi tulla. Kuigi ma olen poisikesest saati looduses hulkunud, ei olnud ma Eestimaal kordagi kuulnud sellist konnade kontserdid kui nüüd siin Kisejärve ääres. See oli äge ja vahva elamus. Esimene selle aasta grillgi sai tehtud nende laulu saatel.
Juunikuu algas suhteliselt jahedalt ja vihmaselt, tekkis juba hirm, et ei tea kas terve suvi saab siis nüüd selline olema. Leevendust kehvadele ilmadele andis jalgpalli MM. Jalgpall on parem kui keks- suve alguse hüüdlause.
Mida tulisemaks muutusid jalka matsid, seda soojemaks läksid ka ilmad õues. Aina rohkem sai õues oldud ja looduses mütatud. Lisaks sai käidud erinevatel laatadel nagu Vastseliina ja Hauka laadal. Ära sai korraldatud ka üks huvitav laager Tallinna Reaalkooli rühma noorkotkastele. Meie pere pole ühelgi suvel nii palju looduses grillimas käinud kui sellel aastal seda tehtud sai. Tänu järvede lähedusele, said poisidki meil rekordarv kordi käia ujumas ning nautida veemõnusid. Igati vahva suvi oli.
Teine sügis Missomaal
Kuigi alates septembrist olen järjest harvemini hakanud blogima, mistõttu on igakuine postituste arv keskmiselt üks, ei tähenda see seda, et midagi ei oleks kirjutada või et elu maal oleks kuidagi vähem atraktviisemaks muutunud. Asi on lihtsalt selles, et mul ei ole aega kirjutada. Tegelikult on nii palju emotsioone ja mõtteid mida tahaks kirja panna, aga lihtsalt ei jõua.
Sügisel algas kool ning meie perestki läks esimene laps kooli. Temal sai lõbus lasteaiaaeg läbi. Eks
Mina õppisin sügisel seeni tundma. Julgen väita, et ma ei olnud juba oma 15 aastat seenel käinud, sest minus ei ole korilase hinge. Kuna aga mulle hakkas meeldima seenesalat, tuleb tõenäoliselt ka järgmine aasta seenele minna.
Teine suur tegu selle sügisel oli moosikeetmine. Ei mina, ega ka minu abikaasa ei olnud kuni selle aastani iseseisvalt ühtegi moosi ise keetnud. Tänu sellele oli ka antud ettevõtmine vägagi põnev. Hetkel võin öelda, et meist võib asja saada, kui nüüd jaanipäeva külm meid ära ei võta.
Kuigi võib-olla paljud linnainimesed arvavad, et sügisel ja talvel on maal igav, sest aina vähem on õues midagi teha, siis tegelikult nad eksivad. Väljas tõesti pole enam võimalik tänu kehvadele ja külmadele ilmadele midagi korraldada, selle eest aga saab kõike huvitavat teha tubases keskkonnas. Meil siin on toimunud koolitusi, üks huvitavam kui teine. Meie lemmik on kindlasti metsamoori Irje Karjuse meeldejääv looduslike vahendite kasutamise koolitus. Lisaks on olnud erinevaid laatu, mida on korraldatud rahvamajas kui ka koolis.
Aastalõpp ja talve algus
Aastalõpp on iga-aastaselt pidulik ja tormiline olnud, nii ka sellel korral. Ega nüüd ei jõuagi ära lugeda kui palju neid jõuluüritusi siin Missomaal ära juba on olnud. Neid on toimunud kõigile sihtrühmadele- lasteaialastest kuni kõige eakamateni välja. Kõiki on jõulutaat külastanud.
Meie pere jõuludki on olnud Missos kõige muinasjutulisemad. Esimest korda oli meil toas päris ehtne metsast toodud kuusk, mis sai toodud ilusa lumesaju saatel.
Maa on valge ning aina sajab laia lund juurde. Igati ilus jõuluilm.
Aasta on igati korda läinud.
