Blogi lehevaatamiste arv

teisipäev, 25. märts 2014

Trühvlid

Meie väikese valla kooli direktor käis töökohtumisel Sloveenias, kus kohtus oma Euroopa projekti (Comenius projekt) partneritega. Võimalust kasutades, olime palunud itaallastel tuua meile trühvleid (trühvliks nimetatakse seeni, mille viljakehad arenevad maa sees, kasutatakse erinevate toitude valmistamisel).

Me soovisime, et nad tooks ühe trühvli, aga... Nad tõid meile kümme! Seoses sellega saavad Misso Kooli õpilased ja kõik teised söökla külastajad järgmisel ning võib-olla ka ülejärgmistel nädalatel süüa hõrgutavaid trühvlitoite. Peakoka rõõm on kirjeldamatu, sest nüüd saab ta lõpuks midagi uut ja põnevat meile pakkuda. Midagi sellist, mida harva suudavad pealinna kõige kõrgemalt hinnatud restoranid oma klientidele pakkuda. Misso Koolis seda kõigest ainult 1.20 euro eest.

Kellel võimalik, tulge ja nautige meie Misso Kooli söökla väga häid sööke!

esmaspäev, 17. märts 2014

Korduma kippuv küsimus. Mis tõi teda maale?

Päike paistab, lind laulab. On mõnus soe suvepäev. Õunapuuaias puu all pehmel murul on pikutamas ja oma suvevaheaega maal veetmas üks vahva linnapoiss, kes huviga jälgib taevalaotusel liikuvaid pilvi. Õlekõrs suus, aegajalt seda mäludes, mõtleb poisike oma tulevikust. Kelleks küll ta tahab suurena saada ning kus tema elada võiks. Pilvi ning nende all linde lendamas vaadates on poiss arusaanud, et toob see tulevik mis ta toob, kuid täiskasvanuna tahaks ta elada maal, mitte linnas nagu praegu. Tal nii väga meeldib maal, sest siin on rohkem vabadust. Suured karjamaad, metsad, kraavid, ojad- need on justkui suured mänguväljakud kus saab mängida ja piiramatult joosta. Kui aga rabeleda ei viitsi, saab alati pikali visata ja jälgida loodust ning mõnusalt päikesepaistel unistada. Terve päev saab õues olla, linnulaulu ja lendavaid liblikaid nautida.

Suuremaks kasvades veetis poiss maal vähem aega. See ei tulnud otseselt tema tahtest, lihtsalt läks nii, et ei olnud võimalik enam õunapuuaias puu all unistada ja linde lendamas vaadata. Nüüd tuli oma suvevaheaeg veeta linnas korvpalli- ja jalgpalliväljakutel ning Pärnu rannas võrgupalliplatsil, mis aga ei tähendanud, et loodusearmastus oleks kuhugile kadunud. Poisil oli ka õnneks selliseid sõpru kellega käia aegajalt metsas sealset elu uurimas. Nii käidigi pea kõik Pärnu linna lähedased laaned läbi. Õpiti omakeskis linde, loomi, putukaid ja taimi tundma, antud tegevusest kujunes isegi suur võistlus välja.

Aeg möödus ja poisist sirgus mees. Kool koos erinevate vaheaegadega jäi selja taha. Nüüd tuli hakata tööinimeseks. Õnneks hoidis esimene amet teda vägagi looduse lähedal. Tihti juhtus nii, et ta oli kuskil metsas rohkem aega kui linnas. Sellist rõõmu ja rahulolu oli oma kuus aastat. Järgnevad tööd ja tegemised aga hoidsid teda aina rohkem suurlinna tulede säras ning aega ja võimalust ürgses looduses käia oli järjest vähem. Mida harvem sai olla kuskil kus sai kuulata vaikust ning lisaks linnulaulu, seda enam kasvas soov leida endale tulevikus kodu linnast väljas. Kuid elu ei andnud kuidagi võimalust ja julgust vahetada linnaelu maaelu vastu. Tuli leppida paneelmajadega ja linnaparkidega.

Ühel hetkel aga kõik muutus ja seda tänu erinevate asjaolude kokkulangemiseni. Tekkis olukord kus tuli otsustada kas minna edasi sama rada pidi või võtta kokku julgus ning riskida uue teekonnaga. Otsus ei olnud talle kerge. Uuris, puuris siit ja sealt. Kalkuleeris nii ja naa. Kuid tahe elada looduse lähedal sai lõpuks ikkagi võitu ning tänu sellele jõudiski kunagine maaelust unistav poisike maale elama.